Käisin Mustamäel uut keskust kaemas. No mis uus ta enam on, vist juba selle aasta veebruarist avatud, aga polnud enne mahti läbi astuda. Mulje? Väiksem kui arvasin, vähe müügipindu ja vähe külastajaid. Ikka kesklinnast väljas ja sinna satub rohkem vist kohalik elanik õhtul kiirelt piima-leiva järele kui sõbrannaga kohvitama. Söögikohti mitmeid, aga kliente nendes mõni üksik. Sellepärast arvas meespool, et võiks enne kino hoopis kõrvalasuvasse Osman’i einestama minna. Kodulehel kenasti kirjas nii lahtiolekuajad kui menüü. Ka Facebookis on nad olemas.
Kellele sobilik? – neile, kes saabuvad Tallinnasse öistel tundidel ja tankla hot dog’i asemel tahaksid midagi grillitut hamba alla.
Kategooria – ♥pubi/kõrts
Siseinterjöör ei üllata millegagi. Kui koha nime seostada Türgi päritolu sultanitega, siis hea kujutlusvõimega võib ju ette kujutada, et lühtrite ning bordoopunaste kardinate, istmekatete ja seinavärvi abil tuleb Türgi veidike lähemale, aga pigem siiski mitte. Mitmete söögisaalis asetsevate televiisorite abil jääb mulje hoopis spordipubist.
Mis mind aga tõsimeeli üllatas, on suursugune suveaed. Ei, mitte terrass. Osmani aed on suurem kui mõne eramaja tagahoov ongi. Kujutasin hästi ette, et selline kena aed sobib suurepäraselt mõnel suveõhtul aiapulma või -juubeli pidamiseks. Kes istuma jääb sisse ja suitsumees(-naine) ei ole, sellel võib see suursugusus hoopis märkamata jääda.
Teenindus toimub Osmanis leti ääres. Kahjuks võtab tellimusi vastu ainult üks teenindaja ja seetõttu võib tekkida väike järjekord, sest rahvast käib Osmanist läbi palju.
Kuna Osman end kebabi- ja grilltoitudega reklaamib, otsustasin mina võtta döner kebabi pitaga ja Kaaslane väikese kanakebabi. See on Osmanis hea, et praade saab tellida ka poole portsjoni kaupa.
Pita leib oli otsas, seega korrigeerisin tellimust döner kebabiga salati peale, kõrvale mahlaklaasid.
Kõik mahlad olid soojas väljas. Välja jättes personaalset maitseeelistust (mulle meeldib külm mahl) ei taha ma mõeldagi, mis käärimisprotsess hakkab pihta nendes mahalapakkides suure kuumaga.
Kanakebabil polnud viga, või noh, süüa kõlbas. Kõige parem osa roast oli kanafilee. See oli hästi maitsestatud ja hästi küpsetatud. Mahlane ja mõnus. Friikartulid enam-vähem, aga aedviljad olid maitsetud ja vesised. Juures olnud kastmed olid aga jälgid. Kui punane “adžika” kõlbaks veel ketšupisõbral süüa, siis tehisliku küüslaugumaitsega valge kaste ei kannatanud mingit kriitikat.
“Döner kebab” erines döner kebabist nagu siga ja kägu. Õhukeste lambalihaliistakute või Eestis ka sealihaliistakute asemel kanti ette vanad sealihašašlõki jäägid, mis oli “döneriks” tehtud vokkpannil ohtra õli sees kuumutades, mille tulemusena jõudsid lauda kuivetunud samas õlised lihajäänused. Seda “suurepärast” kulinaariateost kroonis salat, kus salatikastmena oldi kasutatud sedasama jälki “adžikat”.
Lihtsalt vau! Kuigi ma kirjutasin enda kohta, et mulle meeldivad üllatuslikud maitsekombinatsioonid, siis jääsalatit ketšupiga polnud ma veel kuskil mujal maitsnud. Ka traditsiooniline hapendatud valge leib, mis taoliste roogade kõrvale käib, ei olnud eriti hea. Täpselt sellise maitsega, nagu vanaema oleks teinud plaadikapsapirukat ja järele oleks jäänud vaid see kapsata ääreosa. Ainult et see poleks pruuniks küpseda jõudnud vaid oleks pooltoores. Vot just selline assotsiatsioon tekkis pakutud leivaga.
Toit – 3/10
Atmosfäär – 5/10
Teenindus – 4/10
Aga mis sest halvast toidust enam. Tahtsin jagada üht üllatavat leidu. Kuna Mustamäe keskuses asuvas Apollo kino kavas hilisõhtu lähenedes eriti midagi huvipakkuvat ei leidnud, siis umbropsu läksime vaatama filmi “Head tüübid” Russel Crowe ja Ryan Goslinguga peaosas. Ei oodanud sellelt filmilt palju ja arvasin, et tegemist on tavalise kergekoelise Ameerika lihtinimesele mõeldud filmiga, kus natuke romantikat, rohkelt plahvatusi ning palju “jalaga persse”nalju ning seda kõike püüab raamides hoida üsna etteaimatav süžee.
Avastasin hoopis üsna terava ja musta huumoriga absurdikomöödia (või ka -tragöödia), mis mitte mingil juhul pole labane ja süžees pole midagi etteaimatavat. Vaatad ekraani ja mõtled – ta ei öelnud just nii, oi kui terav ja naljad on originaalsed. Kuigi peategelased on üsnagi lihtsa mõttemaailmaga, siis resisöör (ka selliste filmide nagu “Surmarelv” ja “Kiss Kiss Bang Bang” autor) ei kujundanud neist idioote vaid kui traagilise eluga selle, kes filmi lõppedes tunduvad juba päris sümpaatsed. Ja pealegi on Russel Crowe’d üle tüki aja tore jälle kinolinal näha.
Neile, kellele absurd ning must ja terav huumor meeldib, soovitan soojalt. Teised – jätke vahele.
“Head tüübid” õhtuti veel Apollo kinodes linastumas.
Gastrofoodie
Gastrofoodie blogi 
Üks kommentaar “Veidi nagu filmiblogi”