Üürikest suveilma nautimas

Eks seda saaks ka teha ühel Tallinna lugematutel suveterrassidel, aga kui tahta pigem aias istuda ja hea joogi kõrvale ka head sööki nautida, siis väga palju aiaga istumiskohti peale Umami vana maja lammutamist enam ei olegi.

Üks tore asutus on jäänud ja see asub Kristiines Nõmme teel, pakkudes kiirtoiduputkadele ja šašlõkibaaridele vaheldust. Linnuküla kohvik-restoran, mis humoorika nimelahendusega (asuvad seal lähistel ju Tihase, Leevikese ja Luige tänavad) ja hubasust pakkuva esmamuljega lausa kutsub külastama.

Kellele sobilik? – perega einestamiseks; lastega väljas söömiseks; sõbrannadega kohtumiseks; tööüritusteks vabamas õhkkonnas; lihtsalt ilusa ilma nautimiseks.

Kategooria – ♥ restoran

Juba sisse astudes õhkub kodust komforti. Eks elumajast ta kohvik-restoraniks kohandatud ongi ja Linnuküla on püüdnud sellist atmosfääri hoida. Väikeste maitsekate detailidega õhkub nii maja seest kui väljast külalislahkust ja kodu tunnet.

Siiski kui vähegi ilm kannatab, tasub aiailu õue nautima minna. Ei pea muretsema, et väiksemad lapsed õunapuu otsa turnima hakkaks. Neile on aja sisustamiseks õues väikene mängumaja ja võib üpris veendunud olla, et Linnuküla õueterrassilt leiavad lapsed üsna kiiresti mängukaaslased ja nii saavad täiskasvanud omi jutte segamatult rääkida.

Menüü käib hooajaga kaasas ja püüab olla võimalikult kodumaine. Lausa lust oli vaadata kuidas köögipersonal oma peenralt sibulat ja salatit napsamas käis.

Ja kuna suvel ei saa kunagi kodumaisest kalast küll, siis tellisin minagi võis praetud kohafilee koos miniporgandi ja spargliga, maitseks Hollandi kaste. Lisandina oli välja käidud varajane kartul. No mis saab paremat olla tilliga keedetud värskest kartulist!

Ja kuna ma olen suur Napoleoni koogi fänn, siis menüüs kõikide Napoleoni kookide ema mille-feuille nähes ma pidin selle ära proovima.

Kui väga isuäratava moega pearoog mu ette kanti, siis kahju oli kohe seda kenadust lammutama hakata.

Kala oli kenasti krõbeda nahaga, aga tundus, et minut liiga kaua pannil küpsenud. Õnneks oli Hollandi kaste maitsev ja koos kastmega mekkis koha hää. Küll aga maitstes Kaaslase tursakotlette, siis pigem oleks eelistanud tema rooga.

Ka olid minu roas etteastet tegevad sparglid mõnusasti krõmpsud, aga porgandid oleksid tahtnud pannil pisut vähem eetriaega.

Mis mind alguses pisut kurvastas, et varajane kartul oli pannilt või seest läbi käinud ja kuldse päevituse omandanud. Aga sööma asudes sain aru, et see lisand maitses mulle minu roas kõige rohkem.

Peale maitsvat pearooga olin ettevaatlik. On juhtunud ennegi, et magustoidust ei saa eine grand finale‘t. Aga minu mure oli asjatu. Mille-feuille jõudis lauda samasugust silmailu pakkuvana kui pearoog. Kaunistuseks kodumaa metsades-aedades kasvavad marjad. Pelgasin, et Napoleoni koogi laadsed magustoidud võivad olla sageli liialt magusad. Linnuküla magusameistrid on ära tabanud, et suhkur ei pea magustoidus olema põhiline komponent.

Kasutatud vaniljekreem oli maitselt pigem mahe ja lasi põhimaitsel- vaniljel särada. Magusust lisasid roale metsmaasikad (väga kaval lüke, 5+ idee autorile) ja muud marjad ning tuhksuhkur ning hapukust minu lemmik – rabarberikompott. Ühesõnaga väga tasakaalustatud magustoit.

Ainus, mille üle nuriseda võiks, on et lehttaigna kihid oleks võinud veidi kuldsemaks küpseda lasta, nii oleks neid lihtsam murda ja maitsvam süüa.

Toit – 8/10

Atmosfäär – 9/10

Teenindus – 8/10

Kui vähegi augusti- või septembrikuu lubavad, siis jõuab veel Linnuküla õuest läbi astuda.

 

Gastrofoodie

 

 

 

Tänavatoidust

Tänavatoit on viimastel aastatel teinud Eestis võidukäiku. 90. aastatel jõudsid meieni esimesed kebabi-, hamburgeri- ja tšeburekiputkad ja nii püsis olukord muutumatuna paarkümmend aastat. 2010. aastal ilmavalgust näinud Instagram’i abil hakkasid meieni jõudma Ameerika, Jaapani, Korea ja muude maade instagrammerite toidutrendid, mis mõnel juhul olid naeruväärselt ülepakutud: aktiivsöe jäätis (rumalad inimesed ei teadnud ju, et Soomes saab iidsetest aegadest alates musta jäätist osta, nimelt lagritsamaitselist), vikerkaarevärviline söök (jaa, neoonsete kunstvärvidega värvitud juustu tahan ma samapalju süüa kui Crayola rasvakriite) jne.

Samas tänu Instagrami ja tänavatoidu populaarsusele on meie söögilaud täienenud nii mitmegi roa või toiduainega, mis seni meie traditsiooniliselt toidulaualt on täiesti puudunud (bataat, lehtkapsas, poke ja smuuti bowlid) või on taas au sisse toodud ammu unustatud vana ( Kombucha ehk teeseenejook, täidetud nostalgiavahvlid jne).

Ise eelistan tänavatoitu ikka tänavalt, mõnest foodtruckist või kioskist osta, aga Tartu inimestele on tänavatoidu katuse alla pannud Kolm Tilli (khmm, wink-wink) nii et vihmasema ilma korral ei tasu märjaks saamist karta.

Kellele sobilik? – Aparaaditehase külastajatele; hommikusöögi otsijatele; koos lastega einestajatele (lapsed võivad mööda suurt platsi julgelt kulli mängida või liivakastis toimetada).

Aparaaditehase siseõu

Kategooria – ♥ kiirtoidukoht/takeaway/tänavatoit

Menüü on neil väga rahvusvaheline: pitsast churrodeni ja ramenist pokeni.

Mis aga kõige toredam – nemad pakuvad ka hommikusööki ja neil on väga külluslik brunchimenüü!!!

Valisin enda jaoks välja quesadilla cheddari ja jalapenoga. Natuke olin küll kurb, et sinna sisse ei saanud näiteks kana või rebitud sealiha lisada, aga ok, alati annab ju peekonit roa kõrvale juurde tellida.

Ootasin mahlakat täidetud pannkoogi laadset rooga, mille juustutäidises oleks hulganisti tükeldatud jalapenot, nagu SIIN PILDIL.

Selle asemel sain tortillakrõpsud cuacamolega, peekon kõrval. Või kuidas ma peaksin nimetama “quesadillat“, millel täidist sees ainult 1/3 ning see täidis koosneb peamiselt avokaadopüreest, kuhu lisatud mõned juusturibad ning vürtsi lisavad kolm 5x5mm suuruses jalapenotükikest.

Öelge kohe siis, et külmkapist said otsa või olid lõppemas kõik juustusordid, avokaado, jalapeno ja muud piprad, mais, oad jm, mis sobiks quesadilla täidiseks, me poodi praegu ei viitsi minna ja kui sobib, siis praeme teile tortillasid ja serveerime hapukoore-murulaugu kastmega, noh nagu nachod või nii.

Ja mida ma selle peotäie koriandriga seal taldrikul peale hakkan? Hakin ise ära ja topin hapukoore-murulaugu kastmesse või tortillaplönni vahele? Ilmselt see töö oli kokkadele liialt suur pingutus kuumal suvepäeval.

Aga kui ikka Mehhiko kööki nii hästi ei valda, siis kolm tilliga kokka võivad julgelt konkurendi Circle K kiirsööklasse täiendusele minna, kasvõi tööampsu raames. Ringjooneline kõhh on nimelt üsna äsja samuti quesadillad menüüsse võtnud. Saadaval on nii juustu kui kanaga ja mõlemad maitsevad ülihää. Ka serveering on neil minu üllatuseks kena. Annavad kaasa sellise mõnusa tänavatoidu lunchboxi. On, millest õppida!

Toit – 4/10. Cappucino ja peekon olid head. Kohvile võib teinegi kord minna.

Atmosfäär – 7/10. Väliterrassi toolid on pisut ebamugavad, mis ei võimalda väga pikka istumist, aga tänavatoitu pakkuv söögikoht seda vist väga ei taotle ka.

Teenindus – 8/10. Südamlik, aga uimasevõitu.

Tartukad, tehke paremini! Niikaua käin foodtruckide juures edasi.

Gastrofoodie

 

 

 

 

Juustusõbrale

Inimesena kuulun omnivooride hulka, aga liigagi sageli tunnen, et eelmises elus olin ma karnivoor. Liialt on maitse-eelistus liharoogade kasuks kaldu. Kaaslane aga on tõeline turofiil. Tema ühestki söögikorrast ei puudu juust. Ei hakka rääkima, kui mitu kilo oleks ta suuteline juustu eri vorme niisama nahka pistma.

Ja juustusõbra restoran on Rae Meierei.

Kellele? – turofiilidele; sõpruskonnale enne klubisse siirdumist kogunemiseks; sünnipäeva pidajatele; pidevalt uute maitseelamuste otsijatele.

Kategooria – ♥ restoran

Restoran lihtsasti leitav, asub Beer House’ga samas majas, teisel korrusel.

Väga meeldib, et terve restoran on ära sopistatud. Küll avatud, aga laudkonniti paigutatud eri kõrgustelte, eri nurkadesse. Tekib tunne, et privaatsust on piisavalt.

Sisekujundus trendikalt industriaalne. Vau-efekt tekib esimesel sisenemisel ja läheb üpris mitu külastust kui restoran selgeks saab, kui saabki. Kohati on püütud hoida vihjeid (nt ka kokkade riietus) meiereil, mis on õigele juusturestoranile omaselt restoranil endal olemas. Paljugi on sisekujunduses elemente, mis on silmale huvitavad vaadata, loovad tehaseliku õhkkonna, aga viivad mõtted meiereist eemale.

Seekord jätsin oma lihalembuse kõrvale ja arutlesin  oma peas eelnevalt, et kui proovingi kolm käiku, siis igaüks nendest roogadest peaks sisaldama juustu- või piimatooteid.

Eelroaks proovisin burrata’t ja ettekandja soovitusel juurde ka tomatisalatit ja focaccia’t. Focaccia oli juustu kõrvale küll sobiv, aga minu meelest oli tomatisalat liialt happeline ja tappis õrna juustu maitse. Võib-olla oleks pidanud siiski eelistama rukola-maasika salatit või muud lisandit.Ka pani mind imestama, et kuigi tellisime juurde ka liuatäie focaccia’t, siis toodi meile ka eraldi nö. saiakotike koos iseküpsetatud headusega (juustupulgad, kuklid).

Teisena proovisin suitsust tomatisuppi koos stracciatella’ga. Jällegi serveeriti supi kõrvale veel eraldi juustuga kaetud kukkel, kuigi saiakott oli meil veel puutumata. Jällegi, tomati happelisus tappis juustu maitse ja serveeritud oli liialt suur portsion, eriti veel koos kukliga. Tummine supp ei jäta ruumi magustoidu jaoks, seega pigem loobusin supist magustoidu kasuks.

Magustoite ei olnud just ülemäära palju valikus. Kui hoida itaaliapärast joont, siis Itaalia köök pakub magustoitude osas küllalki palju inspiratsiooni, mida menüüsse võiks lisada.

Seekord valisin just sooja  šokolaadiküpsetise sinihallitusjuustu jäätisega. Kes sinihallitusjuustu ei armasta, need saavad alati jäätise mõne meelepärasema maitsekooslusega jäätise vastu vahetada.

Mulle väga meeldis šokolaadi ja sinihallitusjuustu kombinatsioon, sest soolane tasakaalustas kenasti šokolaadi intensiivset magusust. Maasikad lisasid veel eraldi hapukust.

Proovisin ka Kaaslase tellitud kolme piima kooki. Mehhiko päritolu populaarsest Tres leches koogist inspireerituna on see kook vastupidiselt ootustele hoopis sobilik vähemagusa koogi sõpradele, sest kuigi kook sisaldas piima, vahukoort ja kondentspiima, siis mulle tundus, et selline soolaka karamelli maitse koogis oli domineerivam kui kondentspiim ja muu magus. Kohati lausa üledomineeriv. Oleks tahtnud leevenduseks marju juurde või mingit magusat kaunistust hammustada.

Natukene käib mulle Rae Meierei puhul närvidele, et nad vahetavad üsna tihti oma menüüd ja veinivalikut. Olen seda külastanud nii kolm-neli korda ja iga kord on minu lemmikud uuest menüüst puudu või on ajutiselt menüü väga lühendatuks muudetud.

Saan aru, et vastavalt hooajale ja roogade menule peabki uuendusi tegema, aga nadi on seltskonnale soovitada head rooga kui seda enam menüüs pole. Ja väga imelik on vaadata, et kuigi veinikapp on ääreni täis ja selektsioon oi kui lai, siis õhtusöögi kõrvale saab ainult kolme veini vahel valida. Äkki annaks uued road prooviõhtusöökidega ära katsetada, et siis püsivam menüü välja töötada.

Mis puudutab üldse õhtustamist kui sellist, siis vanema generatsiooniga ei maksaks Rae Meiereisse minna. Ka mitte romantilisele õhtusöögile. Nimelt on saalis muusika liialt vali, mis kohati isegi segab vestlemist. Kui aga näiteks sealt otse tüdrukuteõhtule suunduda, siis selline klubihouse loob just paraja meeleolu.

Ka aitavad meeleolu loomisele kaasa imemaitsvad käsitöökokteilid. Nende ootamine on seda väärt. Baaridaamid ja-mehed on väga oskuslikud ja ei ole mina seal käies proovinud kokteili, mis ei oleks suurepärast maitsenaudingut pakkunud.

Muu teeninduse osas jällegi – nii ja naa. Lauda juhatatakse alati kiirelt ja olen aru saanud, et pigem jaotatakse lauad ära teenindajate osas vastavalt sellele, mis emakeelega on klient. Aga aeg-ajalt tundub, et ilmselt eesti emakeelega teenindajaid on vähem, mistõttu jääb teenindus toppama. Raske on teenindajat lauda saada, aga kui ta juba lauas on, siis teenindus on professionaalne ja viiskas ning vajadusel osatakse jagada ka soovitusi.

Toit – 7/10

Atmosfäär – 9/10

Teenindus – 8/10

Gastrofoodie

Advendiaeg

Kuna ilm on vihmane ja kõle ja hing igatseb detsembrikuul soojuse ning hubasuse järgi, siis ilmselt tuleb sel aastal veidi vaeva näha ja see kaunis jõuluaeg enda seest üles leida, ilma lume ja ilmataadi abistava käeta.

Mind aitavad alati:

küünlad ja jõulutuled, elav tuli – küünlad, küünlad, veel küünlaid, vahepeale kaminatuli ja siis kuhjaga jõulutulesid akendele, tänavatele, majadele jne;

hubasuse loomine – villased sokid, pleed, mehe-laste-koera kaisupundar, pehme karvaga kampsun, mahe valgus, kaunis muusika (ei pea ilmtingimata jõululaulud olema);

tummine ja südant soojendav toit – seapraad ja praekapsas, ahjupada, kanasupp, kõik ingveriga toidud, verivorst, sült, hea kook jne;

jõulujoogid – glögi, kuum õunasiider, hea tee, kohv vahukoore, kardemoni ja kaneeliga, porter, piparmündi või tavaline kakao, eelistatult vahukommidega.

Ja kuna alati pole aega kõige eelmainituga ise tegeleda, siis kiireim moodus jõulutunde saavutamiseks on sõita suuremasse linna ning jalutada keset parke ja tänavaid, mis jõuluehtes, käia kuuse juures ja siis suunduda hubasesse kohvikusse, kus küünlad põlevad laudadel.

Mina just nii tegin ja peale pisikest linnatuuri põikasin sisse kohvik-kokteilibaari Babulja.

Kellele sobilik? – pliinide armastajatele; paaridele; lastega peredele; Vene köögi austajatele; romantikutele; suurema seltskonnaga sünnipäevalistele.

Kategooria  ♥ kohvik/bistroo

Babuljasse jõudmiseks ei pea kuhugi linna otsa sõitma. Kui jalutad Tallinna vanalinnas ja tuleb isu kohvikusse sisse põigata, siis Viru väravate ja Laste Maailma vahele jääv Babulja on just sobilik selleks.

Kuigi tuntud peamiselt oma soolaste ja magusate pliinide ja kokteilide poolest, siis muud venepärast sööki saab ka.

Kuna minu kondid külmetasid, siis tahtsin saada sooja ja kiiresti. Selleks sobis imehästi borš pardilihaga, juurde veel ka lihapirukas.

Borš serveeriti koos hapukoore, hakitud küüslaugu ja musta leivaga. Ütlen kohe, et minu jaoks jäi maitset väheseks. Part oli supis sees, aga maitset oli imeõrnalt tunda. Ei tea, kas lisatakse ainult rinnafilee supile. Väga hea supp tuleks, kui kasutataks pardikoibi ja konte kasutataks puljongi keetmisel. Ka oleks maitset andnud, kui seesama küüslauk oleks juba supi sees keenud. Kui teda toorelt serveeritud supile lisada, siis ei anna see enam roale midagi. Kahe kivi otsas istuda ei saa – otsustage, kas kasutate küüslauku boršis või mitte.

Tellitud lihapirukas oli aga imemaitsev – rohkelt täidist, mis oli väga hästi maitsestatud. Ka taigen oli hea ja pirukas kenasti kuldseks küpsetatud. Julgen soovitada.

Kuna menüüs oli ka kakao koos vahukommidega, siis hüüdsin mõttes: “Tere, jõulud!”, aga kahjuks jäi rõõm üürikeseks, kuna menüü oli parasjagu vahetamisel ja vahukommidega kakaol uues menüüs enam kohta pole. Mis seal ikka, tellisin siis lohutuseks cappucino koos sidrunikoogiga.

Kahjuks võttis kohvi ja koogi laudajõudmine ilmatuma aja. Kaaslase tellitud tee toodi koheselt, minu kohvijoogil võttis umbes 10 minutit aega laudajõudmiseks, külmana ja ilma kompanjoni, härra sidrunikoogita.

Aga väga ei viitsinud stressata selle üle, sest kohv oli juba lauda jõudes külm, seega võisin vabalt koogi saabumise ära oodata.

Saabunud sidrunikook oli, kuidas siis öelda, keskmine. Muretaigen oli liialt magus ja sidrunikreemi koogis liialt vähe, seega hapu ei pääsenud esile. Magus lahustumata suhkrukristallidega põhi ja magus beseekiht lausa karjusid sidruni järgi. Järgmisel korral prooviksin midagi muud.

Toit – 6/10

Atmosfäär – 6/10, hubane-romantiline, aga endiselt on nad hädas külmade ilmade saabumisel ja rõhuvahetusel sisseimbuva kanalisatsioonihaisuga.

Teenindus – 6/10, teenindajad on sõbralikud, rõõmsameelsed ja agarad tellimusi võtma, kasvõi kolm teenindajat 5 minuti jooksul, kuid miskipärast sama agarusega ei saabu joogid-söögid lauda.

Aga patt oleks nuriseda, sest jõulutunnet tuli küll pisut sisse.

Gastrofoodie

 

 

 

Kalambuur

Mulle on alati meeldinud selline väikese vimkaga nali, olgu siis vanasõnad uues tänapäevasemas kuues või vaimukad aforismid ning kalambuurid jne. Eestis on ka mõned söögi- ja joogikohad, mis eluterve huumori poolest silma on jäänud. Muige on suule toonud Tai Boh, Päästke Willy (mis pakub kala ja krõbekartuleid) kui ka tänaseks manalateele läinud Foody Allen ning Kellele Ei Meeldiks Johnny Depp?

Kasvavad puud varjutavad peatselt populaarse turismimagneti

Tihti Tallinn-Tartu maanteed väisavad juhid on märganud, et Hollywoodis (tegelikkuses Laeva külas) asuva Tarburgeri asemel on tekkinud suurejoonelisem ja Eesti Hollywoodi mäele suursugusust lisav Hollyfood, nimevalik igati nutikas ja sobiv.

Kellele?  – Tallinn-Tartu maanteel sõitjatele; Eesti Hollywoodi mäge pildistavatele inimestele; karjas sõitvatele tsiklimeestele; turismibussigruppide metsa- ja söögipeatuseks; peredele; sünnipäevalistele jm suurte gruppide peo- ja söögikohaks, sest lähedale saab ka mugavalt hunniku autosid parkida; kohviks; hommikusöögiks; lõunasöögiks; õhtusöögiks.

Kategooria – ♥ kohvik/bistroo

Kohe sisenedes tekib vau-efekt. Ühelt teeäärselt söögikohalt ei ootaks sellist hubasust ja kaasaegsust. Teenindajad tervitavad rõõmsalt ja viskavad nalja. Juba tunned, et kuigi aeg sunnib takka, siis pigem jääks kauemaks istuma.

Pakutakse nii kergemat kui tugevamat kõhutäidet, hommikusöögist suupisteteni. Hommikusöögimenüüst leidsin omleti singi ning juustuga ja kui ka kohvi kõrvale antakse, mis nii viga! Supitirina äärest sain valida endale lisaks veel sobiva leiva ja ka leivamäärde.

Toit saabus lauda kiirelt, aga ilmselt tegutseb köögis üks inimene ja laudkond saab söögid toitude valmimise jäjekorras, mistõttu suurema seltskonnaga sööma minnes peab sellega arvestama, et kui ühed on juba lõpetanud, siis teised alles asuvad sööma.

Oi, kui mõnusad maasuitsu singi tükid omletil küljes olid! Singi suitsune mekk süstis igasse ampsu rõõmu! Kurk-tomat ja hapukoorekaste. Mulle väga maitseb toores küüslauk ja alguses ei saanud aru, et kaste päris vänge on. Kui aga poole tunni möödudes ikka teravat küüslaugumaitset suus tundsin, siis hirmutas küll veidi. Nimelt olin minemas Tartusse kohtumisele ja kui oleks teadnud, et kastmes küüslauku on, oleks omleti jätnud järgmiseks korraks ja hoopis pannkooke tellinud. Selle info võiks menüüsse lisada.

Mis siis ikka, vabandasin end klientide ees välja algava gripihooajaga ning püüdsin arvestatavat vahemaad hoida ja piparmündipastillidega olukorda leevendada. Seekord oli nali minu kulul!

Toit – 9/10

Atmosfäär – 8/10. Vähendasin punkte, sest külm oli ja ma ei taha väliriietes süüa.

Teenindus – 9/10

Gastrofoodie

Kähkukas

Kui Hipsterlandis (loe Kalamaja piirkond- või üldse pool Põhja-Tallinna linnaosa kannab edasi seda vibe) liikuda, siis üsna sageli on nüüdseks kohtumispaigaks saanud uuenenud Balti Jaama Turg ja mis seal salata, oodates läheb kõht tühjaks ja kui päris aus olla, siis turu toidutänava osa sind juba nälga ei jäta. Ja kugi erinevat valikut on nii soolase- kui magusaampsu ihalejatele, siis üsna tihti kipun kähkukat haarama just Baojaamast.

Kellele? – Taiwanis levinud toidu ihalejatele; Balti Jaama Turu külastajatele; Põhja-Tallinna elanikele; trammi või rongi ootajatele; kiireks ampsuks; turistidele; hea toidu nautijatele.

Kategooria – ♥ kiirtoidukoht/takeaway/tänavatoit

Bao alla ei tasu mõelda hiinapäraseid pelmeene, hoopis Hiina päritoluga, eriti Taiwanis, aga ka mujal Aasia riikides populaarsele Gua baole.

Aurutatud sai, kus traditsiooniliselt vahel küpsetatud seakõht. Aga eestlased on pakutavat sortimenti veidi laiendanud ning lisaks sealihale saab veel valida avokaado, kana, lõhe ja veise vahel. Olen kõiki proovinud ja julgen soovitada neist ükskõik millist. Kahju ainult, et kalmaari baod enam valikus ei ole. Ju siis liialt spetsiifiline ja ei leidnud publikumenu. Loodan aga, et äkki mõne spetsürituse raames saan antud headust veel mõne korra proovida.

Aga ühe tööpäeva õhtul pidime õega trehvama, et koos edasi linna peale siirduda. Temal seminar Eesti Rahvusraamatukogus, minul pikaleveninud koosolek, mille lõppedes nälg tahtis silmanägemist võtta. Eks siis tuli jälle kähkukale minna. Kuidagi juhtus aga nii, et seminar lõppes varem, seega saime head toitu heas seltskonnas üheskoos nautida.

Mina tavaliselt kasutan sellist taktikat. Baojaamas tellimus sisse, kõrvalt Humalakojast ooteks külm õlu. Kui ooteaeg on lühike, siis saab õlut nautida ka toidu kõrvale, kui pikem, siis jõuab veel teisegi kesvamärjukese võtta.

Seekord siis traditsioonilisem Char Siu põrsas, st aurutatud sai barbeque põrsakõhu, rooma salati, fenkoli ja pähkliga. Midagi ei ole öelda, kvaliteet pole alla läinud, ülimaitsev kombo, kus fenkoli aniisine maitse sobib imehästi ülipehme ja mahlase sealihaga. Kui üldse millegi üle nuriseda, siis traditsiooniliselt peaks pähklid olema baos peeneks hakitult, aga Baojaamas jäetakse need üsna suurteks tükkideks. Saan aru mõttest, et pehmele lihale pähkliga tekstuuri kõrvale lisada, aga kohati muutub see närimine veidi tüütuks. Päris puru ei sooviks, aga äkki saaks lasta veidi peenema hakkega?

Toit – 10/10

Atmosfäär – 7/10

Teenindus – 8/10

Gastrofoodie

Proportsioonid on olulised

Söögikohta külastades teen alati eeltööd selles osas, mis tüüpi söögikohaga on tegu. Kas koht sobib pigem romantiliseks õhtusöögiks kahele, või on paras sõpradega kokkusaamiseks. Püüan enne internetist mitte menüüd uurida, aga kindlasti peilin välja, mis liiki kokakunsti pakutakse.

Toidu proportsioonide üle pani mind mõtlema viimatine käik Lendavasse Taldrikusse.

Kellele? – Põhja-Tallinna elanikele, kes tahaks midagi aasiapärast süüa, aga ei viitsi kesklinna minna; sõbrannadega kohvi-veini-õlle-mõne muu joogi taga kokkusaamiseks.

Kategooria – ♥ kohvik/bistroo

Lendavat Taldrikut on kõige lihtsam Telliskivi Loomelinnaku alalt üles leida Prantsusmaa kunstniku Alexandre Monteiro aka Hopare’i meistriteose järgi.

Kes aga läheneb otse Telliskivi tänava poolt, siis õige maja paistab Markus Puskari mitte nii andeka seinamaalingu ja koleda kuulutusetulba tagant.

Peab ütlema, et Lendavast Taldrikust otsisin ehedat Aasia kööki. Hunnikut riisi, kõrvale mingit karrit või head kastet, äkki riisipaberis kevadrulle või pho bo’d. Tuleb nentida, et peamiselt pakutakse siiski India kööki, kuhu on mõned muu maa toidukunsti lemmikud sattunud (kevadrullid, juustukook, vrapid jm).

Aga kuna kõht ei olnud väga tühi, siis otsutasime Kaaslasega võtta jagamiseks eelroana kevadrullid (2 kevadrulli ja 3.80 hinnaks) ning tandoorivaliku salati ja naaniga.

Tandoorivalikule pole midagi ette heita, sest liha oli pehme ja maitsekas ning valikus tõesti nii paneeri, kana ja isegi hirveliha ning juuresolev marineeritud sibul ja mündikaste suurepärased. Salat aga oli selline eestlase grilliõhtule kiiruga kaasa tehtud hiinakapsa-paprika salat, mida sööd selleks, et lihale oleks vaheldus, aga kokka selle eest ei kiida. Tõsine pettumus oli naan. Kuiv, üldse mitte õhuline ja kuivanud kausiääre taignatükid lapikleiba ehtimas. Eesti söögikohtades pakutust halvim naan.

Nalja sai aga tellitud kevadrullidega. Kui selle eest 3.80 küsiti, siis arvasin, et saabuvad sellised suuremat sorti mahlase köögiviljatäidisega ampsud. Üks mulle ja üks Kaaslasele.

Presenteeriti aga pildilnähtavat hiinapärast sõrmejämedust taignarulli, mida mitte kunagi ei pakuta sellises suuruses portsjonina. Minimaalselt kolm kevadrulli ja maksimaalselt viis kevadrulli portsjonis. Ega Lendav Taldrik mingi selline koht pole, kus  amuse-bouche või nouvelle cuisine esitletakse.

Selveris maksab kuue kevdrulliga samasugune eine 3,19 ja siis tuleb kevadrulli maksumuseks 0,53 eurot. Lendavas Taldrikus tuli kevadrulli tükihinnaks 1,90 eurot. Ma saan aru, et suurköögis valmistatud ja loodetavasti kohapeal tehtud söögil peaks hinnaerinevus olema, aga et vahe on 3,6 kordne on lihtsalt naeruväärne!

Eriti humoorikas oli see, kui samaaegselt tõi teenindaja lauda sõbrale vrapi, mis oli sama jäme kui meesterahva küünarvars. Ma pole oma elu sees isegi ühte burritot nii suurena näinud!

Laudkonnale pakkus nalja, aga tundus, et nooruke teenindaja tundis pisut piinlikkust sellises relatsioonis einete üle.

Autoriks Royston Robertson

Toit – 5/10

Atmosfäär – 8/10

Teenindus – 3/10

Teenindajad küll naeratavad ja on sõbralikud roogi lauda tulles, aga muul ajal nad sinu vastu huvi ei tunne. Lihtsalt võimatu on vahepeal jooke, lisatarvikuid, menüüd magustoidu valimiseks jne saada, sest kogu aeg pead silmadel ringi laskma käia, et pidevalt liikuvas rahvamassis just teenindajat kõnetada (iga teenindaja kannab just endale meelepärast rõivastust ja suht raske on märgata, kes on klient ja kes teenindaja). Ka tuleb mõne teenindajaga suhelda inglise keeles. Nooremale ok, aga üle keskea inimestele, kindel ei.

IMG_20180816_182237

 

 

Gastrofoodie

 

 

 

 

Kauges külas

Aga pigem mitte vanaema juures, vaid nagu väikeses Inglise maakülas, kus viinapuuväädid on  endise uhke värvalitöökoja enda alla matnud. See rohelus ning kõikjal hoone- ja aiakonstruktsioonidesse elegantsust lisavad maakivid loovad tunde nagu kohe-kohe peaks muinasjutulise maja nurga tagant lambad määgides õuele jooksma. Siiski Aleksander Sassi vanas vabrikuhoones ehk Sassimajas ei peeta lambaid ja pole seal ka peent külalistemaja, hoopis perekond Grepp on hoonesse toreda söögikoha rajanud.

Ja kuigi Sassimajja jõudmiseks peab samuti mereteed mööda sõitma, siis võtab see umbkaudu 20 minutit – ikka lähem kui Inglismaale külaromantikat nautima minna.

Kellele? – Saaremaa põhjaosa külastajatele; Leisi valla elanikele; bussigruppidele; külasimmanil osalejatele; tantsuõhtu/mõne rahvabändi/Eesti menulauliku kontserdi külastajale; külaromantika nautijatele; Mustjala maanteel sõitjatele.

Kategooria – ♥ pubi/kõrts

Kui vähegi ilm lubab, siis tasuks istuda väljas. Lihtsalt sellepärast, et omanikud on aiakujundusse niipalju aega ja raha investeerinud. Ning kuna sageli juhtub, et sees asuvate pikkade laudade taga einestavad bussireisidega Saaremaad külastavad lähinaabrid, siis lihtsalt kitsaks jääb.

Ka pisemat vihmasabinat või suitsetavat lauanaaabrit ei tohiks karta. Vihma eest pakub kaitset võimalus einestada “tõllakuuri” kaitsva katuse all ja suitsetajatele on õuel oma koht.

Sisekujundus on lihtne. Pikad puidust pingid-lauad, kohati näha rahvusmustreid. Ei midagi peenutsevat, aga puhas-korras ja süüa antakse.

Saab suppi, praadi ja ka magusat. Mina tellisin näljapetteks (sest oma tellimust ootasid kaks turistidest paari ning kaheksapealine lätlaste seltskond) kohupiimakoogi ning sealiha seente ja sibulaga.

Kohupiimakook oli väga hea, aga kuna nälg tahtis silmanägemist võtta, siis pildistamise peale ei mõelnud enne kui kook oli otsas.

Igatahes mõnus kodune lahtine plaadikook, kuhu oli pohli sisse tipitud. Mulle meeldis küll nende hapukus, aga kuidagi võõras maitse oli. Pigem oleks sõstraid koogis eelistanud, kuid üldiselt kook-uipuhää!

Mõistetavatel põhjustel läks praega veidi aega, aga ei midagi kriitilist. Noh, prae väljanägemine oli küll selline, nagu oleks korraks naabrite juurde sisse sadanud, kui naabrinaine liha praeb. Oota, ma tõstan ka sulle, näe, mul hommikune kartul veel potis, ma kiiresti raban kasvuhoonest ka miskit rohelist. Siuh-säuh nuga välkumas ja kiirelt valmis ta ongi.

Kui sibula-tilli-salati-tomati-kurgi omamaisusest andis märku salati ülekasvanud puine maitse ja taldrikuäärel roomav ussike, siis kuri olin küll selle peale, et kukeseente-kuuseriisikate-puravike asemel mulle šampinjonid taldrikult otsa vaatasid. Mets on õue taga!

Kuigi toormaterjal ning kartul mulle erilist muljet ei jätnud, siis õnneks liha oli hästi tehtud ja ka hästi maitsestatud.

Toit – 6/10

Atmosfäär – 7/10

Teenindus – 3/10

Kokale ei ole midagi ette heita. Ületas niigi end, arvestades suurt rahvahulka. Saan aru, et saarlased on ummamuudu rahvas ja aega neil küll, aga eelnev teenindusosa oli lihtsalt naeruväärne.

Üritasin anda kahe inimese tellimust sisse, mis võttis kokku aega üle kümne minuti.

Mida teile, tellin kaks kooki, väga pikaldaselt võtab aega, et ühte kooki väriseva käega taldrikule tõsta. Olen juba peaaegu pakkumas, et äkki saaks iseteenindusena seda teha. Selle suure pingutuse tulemusel unustab teenindaja ära, et oli kaks kooki ja hakkab mahla valama.

Vahepeal küsivad turistid mingit infot ja teenindaja jätab mahla valamise katki, sest multitasking on ületamatu ettevõtmine. Pikk vestlus ja menüü selgitamine turistidele, oma 5 minutit vähemalt. Jee, vestlus lõppenud, mahla valamine jätkub, aga mahl saab otsa. Teenindaja kaob tagaruumidesse uut mahla tooma määramatuks ajaks. Uus mahl, mahla saame kätte. Tuletame meelde, et teine kook oli ka. Teenindaja hakkab kordama suurt pingutust nõudvat ettevõtmist.

Õlle valamine. Lähenevad uued inimesed letile, kes soovivad kätte saada oma teesid, mis pole lauda jõudnud. Õlle valamine jääb pooleli ja teenindja kaob kööki vett keetma. Köögist tagasi tulles veeklaasidega mainib ta, et toob õlle meile lauda. Mainin, et tahaksime süüa ka. Turistid saavad veeklaasid ja asun praetellimust ütlema, kui saabub köögist pereliige/sõber/töökaaslane, kel on väga oluline jutt teenindajale rääkida. Minu tellimuse võtmise katkestab poolelt sõnalt teenindaja selja pööramine meile ja töökaaslase/sõbraga jutustama asumine. Jutust selgub, et asi ei ole üldse tööalane ja veel vähem pakiline, aga ilmselt noorele teenindajale nii oluline, et käimasoleva tellimuse võtmise lõpetamiseni ei mallata oodata (peale meid rohkem kliente järjekorrs pole) ja minnakse kööki jutustama. Teenindaja taaskordsel saabumisel pean söögitellimuse andmist alustama otsast peale, sest teenindajal on tellimus meelest läinud. Ausalt, peale nii pikka jamamist, minul ka!

Aga kel kanntlikkust rohkem kui mul ja kel aega külastada võrratut Leisi valda, see võib sammud ja tühja kõhu Sassimajja seada küll.

Gastrofoodie

 

Uue aasta lubadused

Kes meist poleks 31. detsembril aastanumbri vahetudes iseendale uueks aastaks kuhjaga lubadusi andnud: jätan suitsetamise maha, söön tervislikumalt, hakkan jõusaalis käima, ei karju enam laste peale, naabritele ütlen tere, mustad sokid panen pesukorvi jne. Treenerid aga räägivad, et kui tahta, et tervislikust toitumisest ja trennist järgmiseks suveks ka kasu oleks, siis peaks end käsile võtma juba eelneva aasta sügisel.

Ja seda mõtet toetab lihtsalt vapustavalt enneolematu vananaistesuvi, mil soojakraadid on veel kõvasti üle kahekümne ja organism ei tahagi rammusat toitu. Nii et kel plaanis hakata 2019. aastal tervislikumalt toituma, siis siin üks hea lõunasöögikoha soovitus, mida võib külastada juba täna.

Kellele? – Arsenal Keskuse külastajatele; 2019. aasta suveks saledaks mõtlejatele; #instagramfoodiedele; kontorirottidele, kelle vöökoht hakkab suurest istumisest paisuma; hea toidu austajatele.

Kategooria – ♥ kiirtoidukoht/takeaway/tänavatoit

Hetkel on FLOW Bowl leitav Tallinnas Arsenali Keskuses, aga niipea kui suuremad ja uhkemad kaubanduskeskused Ülemistel valmis saavad, plaanitakse ka sinnakanti laieneda.

Ühesõnaga FLOW Bowli on alguses raske märgata. Väga lihtne on neist mööda minna, sest ei ootaks sellist käiguteel olevat salatibaari. Kõige lihtsam on neid leida kohe sissepääsu juures puidust sinise leti järgi. Pikaks istumiseks ja jutustamiseks koht mõeldud ei olegi. Pigem haara kiire ja kerge amps ja mine tagasi oma igapäevatoimetuste juurde. Või haara kerge vahepala kontorisse kaasa.

Valikus on kõik moodne ja trendikas, võimalikut kodumaise ning kvaliteetse toorainega ning tervislik ja supertoidu alla kuuluv.

Smuutid, salatid, külmpressitud mahlad, tervislikud versioonid magustoitudest ning kohvi selle kõrvale. Taimetoitlaste ja laktoositalumatutele sobilik koht. Põhitoidus, mida pakutakse: bircher’id, smoothie-bowl’id ja poke-bowl’id. Ideaalsed kergemat sorti hommiku- või lõunasöögid.

Soolasemast proovisin ära Honolulu poke. Riis oli superhästi maitsestatud, nori-leht andis roale mõnusa nüansi juurde. Marineeritud kurk oli imemaitsev. Avokaado ja forell sobisid nagunii jumalikult kokku. Mitte millegi üle siin toidus ei saa nuriseda – kui, siis edamame ube oleks võinud veidi rohkem olla.

Suur smuutisõber ma ei ole, aga Uluwatu bowl oli samuti imeline. Marjade hapukas värskus, kaarobi šokolaad lisamas magusust, röstitud toortatar koos kookoselaastudega omakorda tekstuuri. Maitses hästi ja nägi väga apetiitne välja. Sööks tihemini, aga keegi seda kodus ju argihommikul lauale ei pane, ilmselt siis peab tihemini FLOW Bowlis käima.

 

 

Toit – 10/10

Atmosfäär – 6/10

Teenindus – 9/10

Gastrofoodie

 

 

Narva kultuuripealinnaks?

Sel suvel on tähelepanu koondunud Narva linnale. Olgu see siis tänu Jaak Joala tähelendu kujutavale lavastusele “Kremli ööbikud” või president Kersti Kaljulaidi kuuajase Narva linnas töötamise PR-kampaania tõttu. Igatahes Narva on eelmise aasta lõpu ja selle aasta suurest meediakajastusest lennukust saanud ning esitas end Euroopa kultuuripealinna 2024 kandidaadiks.

Siin tekib minul väike probleem. Kultuuripealinn toob läbi aasta suurüritusi, kontserte, lavastusi, happening’e, näitusi jpm. Seega aastaringselt turiste ja külalisi, keda võõrustada vähemalt kolm korda rohkem kui seni tipphooajal suvekuudel. Siit ka minu probleem. Loomeinimesed on varmalt nõus appi tulema projektide koordineerimisel, läbiviimisel jne, aga toitlustuspoolega jääb Narva hätta. Keegi peab need korraldajad, läbiviijad, võõrustajad, külalised jm turistid ka ära toitma ja sellega Narva feilib, täiega.

Kui Narva ei suuda augustikuus nädalavahetuseks linna saabunud ca 2000 lisaturisti ära toitlustada, siis millest me räägime kultuuripealinnaks saades. Kultuur ei ole ainult vaimutoit, keha tahab ka lisaturgutust.

Teiseks on ja jääb keeleprobleem ja mitte ainult riigikeeles suhtlemise suutmatus. Paljudes söögikohtades on siiki ainult vene keel see, mille abil end arusadavaks teha. Probleem – noored kultuuriinimesed tänapäeval enam ei valda vene keelt, seega igasse söögikohta ühe eesti keelt oskava teenindaja lisamine on hädavajalik. Aga kuidas on inglise keele või soome keelega? Kas välisturist saab oma toidu kätte?

Kirjeldan enda õhtusöögiotsinguid, kui Narva pidi hakkama saama 2000 näljase turistiga.

  1. Kalda Pagar-Cafeteria-Pood. Ainukene toitlustusasutus, mille suutsin tuvastada Kreenholmi kandis. Mine metsa, mis nõukaaegne nostalgialaks. Lähed sisse, eestikeelsete lausete peale kehitatakse vaid õlgu. Pooled letid on tühjad, mida müüja siis ajaviiteks küürib. Saab osta jäätist, jooke ning mett. Ja küpsetisi. Enamasti küll küpsiseid ja magusaid saiakesi ning rullikeeratuid nostalgiavahvleid (tõeline müügihitt turistide seas). Sooja toitu ei saa, kui mitte arvestada burgerit ja hot dog’i. Aga kuna hot dog nägi välja SELLINE, ainult et vorsti mõõduks oli pool Krakovi vorstist ja saiaks mitte hot dog’i kukkel, vaid saiapäts, siis jätsin vahele. Aga head kohvi saab, tellisin latte’t ning kurta ei ole millegi üle. Tualetiküsimise peale sain aru küll, et tegelikult oleks koht olemas küll, aga sind lihtsalt ei taheta lasta, ka mitte raha eest. Ehk siis kusagil Eestis on poemüüja ka taasiseseisvuse järgsel ajal riigipea ja täitevvõim ühes.
  2. Express Cafe, mis asub kohe Narva Hotelli esimesel korrusel ja peaks olema avatud 8-23. Sealt saime kell 15.30 vastuse, et hetkel ei teenindata kliente (kas koristati samal ajal Narva Hotelli lõunapuhvetit, ei oska öelda), vastati kenasti eesti keeles.
  3. Old Trafford restoran. Välilauad olid täis, siseruum oli aga nii umbne ja palav, et seal oleks võimatu olnud süüa. Teenindajad liikusid tülpinud surnumatja näoga laudade vahel ja keegi teenindavast personalist ei tulnud mõttele, et võiks saabunud kliendid vastu võtta ja lauda juhatada. Nii pidime ise menüüd haarama. Siiski pelutasid meid 17-eurosed pearoogade hinnad ja saabudes ühe väljuva kliendi öeldud sõnad, et siia pole mõtet sööma tulla, saad ainult toidumürgituse, seega otsisime edasi.
  4. Kohvik Muna. Maja paksult rahvast täis, aga järjekord ei liikunud kriipsuvõrragi edasi. Kuidas igapäevaselt TÜ Narva Kolledži õpilasi toitlustatakse sellise tempo juures, jääb arusaamatuks. Ilmselt peab igal õpilasel oma moonakott kaasas olema. Proua president, loodan et võtsite omad kokad kaasa.
  5. King baar-restoran. Terrassil oli mõõdukalt rahvast, sees ei olnud kedagi. Ooteajaks öeldi nähvavalt 1,5 tundi. Miks nii kaua?- ainult üks kokk. Aga ei ole ju täismaja? – ainult üks kokk. Kas salati või mingid võileivad saaks kiiremini? – ainult üks kokk. Selge, köögis rabab üks kokk-pagar-kokaabi-koristaja-nõudepesija ja ülbetel näitsikutel ei ole aega ega tahtmist minna alamehitatud kööki abistama.

Teenindaja küll püüdis alguses rääkida mõistetamatut eesti keelt, aga sujuva asjaajamise nimel pidi ikkagi vene keelele üle minema (no ei suutnud näitsik formuleerida lauset: ooteaeg poolteist tundi ega kuidagi teistmoodi eesti keeles antud mõtet edasi  anda. Sõna üks ei anna mulle piisavalt infot, kas teenindaja:

küsib, kas meil on 1 tellimus;

küsib, kas süüa soovib 1 inimene;

informeerib, et 1 tund on nad veel avatud;

teavitab, et 1 euro maksab tualetikülastus).

6. Goodwin Grill. Väljas ja sees maja paksult rahvast täis, ooteaeg 1,5 h, ilmselt ka                  kauem, jätkasime otsinguid, sest aeg surus takka.

7. Restoran Salvadore. Narvas, Puškini 28.

20180818_161759Kellele? – inimestele, kes usuvad naiivselt, et Narvas on söögikoht, kus suvisel nädalavahetusel ooteaeg jääb 40 minuti piiridesse; hotelli Inger külastajatele, kes tahavad paari joogi taga tiksuda.

Kategooria – ♥ restoran

Läksime kõigepealt sisse, et veenduda, kuidas saalis rahvast, saal oli tühi. Abivalmi teenindaja käest küsisime, kui pikk on ooteaeg? – 30, maksimaalselt 40 minutit. Kui pikk on reaalne ooteaeg, et mitte etendusest ilma jääda? 40 minutit. Suhtlus toimus kenasti eesti keeles.

See oli meie jaoks vastuvõetav. Kuna ilm oli ilus, siis istusime terrassil ja tegelesime peoplewatchinguga. Joogid saabusid kiirelt. Kõik oli kena, kuniks hakkas pihta. Vabandame, ribid on otsas. 5 minuti pärast, vabandame, kanafilee on otsas. Veel 5 minutit, vabandame, steik on otsas. Mis proteiini siis on?- kanatiivad ja part. Olgu, pardifilee punase veini kastmega vürtsikal õunal, lisandiks kartulisektorid. Õhtusöögikaaslane soovis pastat. Tore oli see, et soovitud pastaroa saab iga inimene ise eri komponentidest kokku panna. 

Möödus 30 minutit ja meie joogid olid otsas ning kõrval olev neljane laud oma roogadega lõpetanud. Nägudelt ei tundunud, et nad oleks oma einet nautinud. 45 minuti pärast mul juba hirmasti janutas ja kõht korises. Üks pasta ja pardiroog ei tohiks ju niikaua aega võtta, peale meie ootas oma sööki veel ainult üks neljane laudkond.

60 minutit möödunud ja sööke ei olnud saabunud ning kahtlustasin, et teenindaja ei julgenud meile oma nägu näidata ilma roogadeta, aga hirmasti oleks veel vett soovinud. Mängisin mõttega, et äkki jõuaks ikkagi kuskil kaubanduskeskuse valmistoiduleti ääres ära käia, et etendust mitte maha magada.

Siis lõpuks, peale 1,5 tundi saabus minu part (täiesti jahtunud) ja kaaslase ülihaisev lõhepasta (kuum), koos teise laudkonna pastaroogadega. Selge, minu roog ootas letil, kuni kokk sai kõik pastaroad valmis, et need siis korraga lauda saata.

Mis ma oskan kosta. Part oli hästi küpsetatud, kenasti medium ja lebas õndsalt toorel kaneeliga maitsestatud õunaviilul. Lisandiks kartulisektorid ja kaste, mille maitses veini ei tundnud. Tõsine a la carte.

Hullem oli lugu kaaslase lõhepastaga. Ilmselgelt oli lõhe halvaks läinud, seda oli tunda nii lõhnast kui maitsest (kibe). Kaalusime minuti roogade tagasisaatmist, aga nälg sai võitu. Me lihtsalt ei oleks enam jõudnud ka poodi, et sealt midagi söödavat haarata, etendus algas 45 minuti pärast. Kaaslane oli vapper ja riskis toidumürgitusega. Aga nagu ta ise ütles, meil oli kas valikut. Kas otsime uue söögikoha ja jääme etendusest ilma või sööme siin ja 50% tõenäosusega ikkagi näeme etendust. Fortuuna oli meie poolt.

Toit – 3/10.

Atmosfäär – 3/10

Teenindus – 3/10. Mulle ei meeldi, kui mulle valetatakse. Mis veel hullem, ei julgeta peale eksimust isegi näole anda.

Seega kogu eelolevat läbi elades ütleks mina küll, et  Narval on aastal 2024 veel vara Euroopa kultuuripealinnaks saada. Kõigepealt peame Narvas korda saama teeninduskultuuri, söögikultuuri, keelekultuuri ja siis vaatame edasi, millist omapoolset kultuuri me Euroopale tutvustada võime.

Gastrofoodie

Väliseestlasele ja väljamaalasest sõbrale kohustuslik

Kui satub kodukanti käima kallis sõber, kes teeb rasket farmitööd Austraalias, aga kel musta leiva igatsus on nii suur, et teda Eestisse ajab, siis musta leiba peab ta ka saama! Ja veel kõike muud, mida kängurumaa ei paku.

Või kui tuleb külla internetisõber, kel elu esimene tutvumisreis Eestisse, siis peale kohustuslikku Tallinna vanalinna uudistamist, jalutuskäiku mõnes rannas ja rabas ning seenel-marjulkäiku metsatukas (kus kallis külaline saab ise oma käega marja või seene korvi ja suhu noppida) tahaks tal kõhu kõvasti täis parkida lasta ja ikka eestimaisega.

Kui endal aega ja oskusi napib, siis tasub külastada mõnda söögikohta, kes selle mure ära lahendab.

Maikrahv, Viitna kõrts, Olde Hansa, Kaerajaan, Kuldse Notsu Kõrts jne on juba tuttavad söögikohad, aga kes Läänemaal ringi sõidavad, siis tasub sisse astuda Haapsalus asuvasse Talumehe kõrtsi.

Kellele? – huumorimeelsele eestlasele; välismaalast jalutavale giidile/kohalikule; turistile; inimesele, kes tahab üht mehist kõhutäit ja suurt kannu külma õlut.

Kategooria? ♥ pubi/kõrts

Mina polnud seal varem käinud, aga tuttavad soovitasid ära proovida. Ja kui sisenes veel üks tuttav, kes minu üllatuseks oma mehega sinna aastapäeva tulid tähistama, siis polnud kahtlustki, et toit peab hea olema.

Aga kõigepealt rõõmustas mind see, et õlut saab liitrise kannuga. Turismihooaja tipus on see oluline, sest pooleliitrine saab oodates kiirelt otsa ja kui on täismaja, siis võib teenindajal aega võtta, et sinuni jõuda.

Ka on tore, et lauad on suured ja eestlased harjumuspäratult lahked lauda jagama ning oh imet, teiste eestlastega suhtlema.

Talumehe kõrts pakub kõike eestipärast: soolaube, kartulikoori, seakõrvu, soolapekki, kamavahtu, metssiga, mulgiputru, hapukapsast, vürtsikilu, praetud räime jpm. Väljamaalane saab sealt esimesed ristsed searupskite kui soolase õllekõrvase ja jahvatatud herne kui magusroa näol (oodaku alles, kui verivorstihooaeg hakkab).

Mina tellisin sea-suutäie (paneeritud sealiha juustu-sibula kattega, õlles hautatud hapukapsa, peedi-küüslaugu salati, marineeritud kõrvitsa ja kurgi salatiga), lisandina mulgiputru.

Sööki oodates tasub kindlasti ringi uudistada. Talumehe kõrts ei hellita ja ütleb nii nagu on: nuga on väits, kahvel on vigla, tualett on peldik ning lastenurk koht, kus lapsed nurgas seisavad. WIFI-parooli küsijatele on oma ütelus ning üldse on igal pool lugemiseks huvitavaid vanasõnu ja kõnekäände, mis kõrtsus jorutavale talupojale meeltmööda on.

Koht, kus lapsed nurgas seisavad

Atmosfäärile on väga palju rõhku pööratud. Alates teenindajate riietusest, lõpetades erisuguste eestipäraste lambivarjudega. Tasub kiigata nii lakke, seintele kui põrandale, nii muie kui ka vau-efekt on garanteeritud.

Veel üks nostalgiahetk kõigile, kes on paneelikates elanud. Tualetti sisenedes ja analüüsides, kuhu peaksid naisterahvad edasi suunduma, siis tekib tunne, nagu oleks paneelikate keldris, kus hööveldamata laudadest keldriboksid hoidsid enamasti varjul idanema läinud talvekartulit ja käärima või hallitama läinud hoidiseid.

Otsi kohta kus sa saad…

Kui nüüd söögist veel rääkida, siis lauda jõudnud praad oli mehine. Naisterahvale ehk pisut liiast, aga siis tuleb alati mõni meesterahvas söömaajale kaasa võtta, kes selle mure ära lahendaks.

Alustan mulgipudrust. Väga korralik mulgipuder, maitsekas ja kruup-kartul tasakaalus. Kapsas oli ülihea. Parajalt õllene ja piisavalt magushapu, seda sööks teinekordki. Marineeritud kõrvits hea, soolakurk hea, peedi-küüslaugu salatisse oleksin ise rohkem küüslauku pannud, aga ma topiks igale poole rohkem küüslauku. Normaalse eestlase meelest täiesti hea salat. Liha oli pehme ja mahlane ning juustusõbrad ruigaksid rõõmust selle koguse juustu peale, mis liha kattis. Ainukese nurinana mainiks, et keegi köögist oli Santa Maria röstsibula purgiga liialt uljalt ringi käinud. See oli täiesti ebavajalik lisand roale, eriti nii suures koguses. Hea, et mul kurguvalu ei olnud, muidu oleks selle sibula söömine küll pisara lahti võtnud. Oleks eelistanud iga kell omatehtud pehmet pannisibulat.

Toit – 9/10

Atmosfäär – 10/10

Teenindus – 8/10, lihtsalt täismaja ja ei jõua ju kõigil kogu aeg silma peal hoida.

Külastuse lõpetuseks selline seik.

Juhtusime söömaaja teises osas lauda jagama ema ja kolme täiskasvanud tütrega. Kogu nende olekust oli aru saada, et nad harjunud Tallinna peenemate lokaalidega, aga Haapsalus, nagu teada, on söögikohtadega kitsas. Küll proovisid ema ja kaks tütart tellida Caesari salatit, küll bruschettat ja krevette, aga mida pole, seda pole. Õnneks teenindaja oli piisavalt professionaalne, et ei heitunud sellise palve peale, vaid suutis siiski menüüst kokku panna sellise roa, millega ema ja kaks tütart rahule võisid jääda. Kolmas tütar heitis kohe pilke minu taldrikule ja lõpuks tellis ka sama roa. Kui eine jätkudes ema kahe peene tütrega kommenteerisid kesist menüüvalikut (no halloo, me istusime ju kõrtsis!), siis kolmas lasi ennastunustavalt suure isu ja naudinguga heal maitsta. Mina rõõmustasin, et vähemalt üks kordki on see naisterahvas söömas kohas, kus peenete pipstükkide asemel saab maitsvat traditsioonilist kodutehtud toitu.

Gastrofoodie

 

 

 

Bar-hopping in Pärnu

Suvesoojus, valged ööd ja hea seltskond. Kogu aeg on tunne, et otsiks midagi uut, mida kogeda. Jalad ei püsi paigal, need otsivad liikumist, muusikat ja tantsu, aga päris ööklubisse suveajal oleks patt minna.

Ühesõnaga ma räägin bar-hoppingust. Aga selles võtmes, et vahepeal läheb kõht ka tühjaks. Burksi- ja kebabikohad ei müü tihtipeale ampsu kõrvale sobivat kesvamärjukest. Baarides-restoranides jällegi köök sulgub juba 21.00, hiljemalt 23.00. Kust siis saaks Pärnus nädalavahetusel peale kella 23.00 drinki koos ampsuga?

Kui sul on suur seltskond eri soost ja eri isudega inimesi, keda ühendab armastus tex-mex toidu vastu, siis tasub sammud seada Endla Teatrist üle tee, kohe Pärnu Keskraamatukogu kõrval olevasse Tex-Mex Cantina Margaritasse.

Kellele? – Kes soovivad toekat kõhutäit ka südaöö lähenedes; tex-mex sõpradele; Eesti parima mojito ja täitsa viisaka margarita soovijaile; bar-hoppinguks; instafännidele, kes soovivad end sombreerodes ja pontšodes ülesvõttele jäädvustada.

Kategooria – ♥ baar/lounge/vinoteek

Baar ise ei ole sisutuse poolest midagi erilist. Istumisnurkades on kangaga püütud ruumile hubasust luua, kohati on näha ka puitu ja palki ning seintel ripuvad teemasse minevad loomakoljud, maalid ja neoonsildid, aga kokku ei loo nad mõnusta tervikut, mistõttu ei teki tunnet nagu olekski Mehhikos. Seevastu teenindajad suudavad juba sisenedes sõbralikkuse ja külalislahkusega sind ikkagi paigale naelutada.

Jooke pakutakse viiskalt kohe ja menüü läbikammimiseks antakse aega, samas omamehelikkusega sõbralikult vastates kliendi kõikidele küsimustele. Just paraja väärtuse sõbramehelikkusega, et tekiks heasoovlik ja lahke diskussioon juba veidi purjakil klientidega, luues muljet “oma jopest”. Kui oleks tsipa veel seda sõbralikkust, siis ma oleks püsti tõusnud ja lahkunud.

Aga ega siis ainult toredate teenindajate pärast ei tasu kohta külastada, ikka söök on see, milleks me tulime. No joogi pärast ka. Tekiilashotid, Corona ja eri sorti margaritad on sellises kohas kohustuslikud. Aga paljud ei tea, et Margarita pakub Eesti parimat mojitot. Seekord jäin tekiilakokteili peale, aga mojito on samuti kindla peale minek.

Ja mis puudutab sööki, siis kõik Mehhiko köögile omane on olemas. Lisaks supid, salatid, steigid, burgerid ja magusroad. Kui tahta jagada, siis tuleks kohta külastada vähemalt kuuekesi. Ja seal ei teki kunagi riidu, kui keegi tahab südaööl ribisid tellida.

Mina saan aga arvustada selle pealt, mida ise sõin. Maitsesin käsitsi tehtud juustupalle laimi ja jalapenoga ning käsitsi tehtud vürtsikaid kanapalle voolava juustutäidisega.

Laimi ja jalapeno juustupallid olid imelised. Kuldsed, mõnusalt pehmed, jalapeno ka kenasti maitset andmas. Võib-olla laim läks pisut maitses kaduma, aga see roog on selline, mida sööksin kindlat teinekordki.

Kanapallides läks inimeste arvamus lahku. Jah, juustutäidis kanapalli sees oli tõesti voolav ja sametine ning juustusõbrad jäid rahule. Mina olen lihasõber ja minu jaoks ohverdati liha mahlakus voolava juustu nimel. Ehk siis kanapall oli liialt rohkes paneeringus, ilmselt, et hoida juustust sisu välja imbumast, mistõttu kanaliha mahlakus oli jäänud ohvriks ja pallid tundusid pisut kuivavõitu. Õnneks tasakaalustas vedel juust liha kuivuse. Siiski pallid ise olid tõesti tsipake teravad, aga mitte liialt, seega neid võivad proovida ka need inimesed, kes üliteravat ei kannata.

Toit – 9/10

Atmosfäär – 3/10

Teenindus – 10/10

Teine väga lahe koht Pärnus on Üks Buss. Enamasti on bussi peatuspaigaks Hommiku 6, Pärnu. Vahest kolistavad nad bussiga ringi ka mujal.

Kellele?  – Jah, konkreetselt ongi buss, kus vihmasema ilma korral telkust sporti vadata või siis ilusama ilma korral väljas kott-toolidel lebotada ja täitsa ilma rahata alates kella kuuest või üheksast õhtul Pärnust pärit häid muusikuid kuulata. Või laudade taga seltskonnaga mõned joogid teha (kohvi, veini, kokteile, õlut, minupärast kasvõi limonaadi) ja maailmaasju arutada. Või kel liikumisvajadus suurem, siis pinksi mängida või dj-de üliheade soundide järgi keha õõtsutada. Ja nagu baar-foodtruckile kohane, siis süüa saab ka, isegi kell 3 varahommikul.

Kategooria – ♥ kiirtoidukoht/takeaway/tänavatoit

Minumeelest ülilahe kontseptsioon. Lava pargib tänaval, baaribuss pargib vastasküljes, foodtruck omaette küljes ja nagu äralõigatult tekib sinna kinnine ruum, mis ometi on avatud, samas koondab rahvast kindlale alale ja nii ei haju inimesed laiali. Seetõttu omavahelist suhtlust on rohkem, tutvumisi on rohkem ja kõik on üksteise vastu sõbralikud, sest häid lambaid mahub palju ühte lauta.

Pakutavat toitu on kerge süüa. Menüüs vrappe, burgerit, grillvorsti, erinevat kala, friikaid, kanasalatit, chilli con carnet jm. Menüü küll muutub, aga üks legendaarne veiseburger on alati menüüs.

Üks asi, mis mulle ühe legendaarse veiseburgeri juures meeldib on see, et kastmed sinna vahele saad ise valida. Felixi barbecue-kaste ja salsakaste peaksid omavahel töötama, aga kuna Felix va saatan, paneb oma kastmesse liialt äädikat, siis barbeque-kaste kippus burgeris domineerima. Siin kokkadele märkus, Felixi kastmega võiks tagasi hoida, muidu lämmatab pihvi enda naturaalse maitse. Aga üldiselt oli burger mõnus. Pihv nagu lubatud – mahlane. Sai krõbedaks grillitud ja muud kraami ka piisavalt vahel ning üks legendaarne veiselihaburger sobis imehästi ühe õllega kokku.

ÜKS ÕLU

Toit – 8/10

Atmosfäär – 10/10

Teenindus – 7/10

Gastrofoodie

Haapsalu saladused

Kõik Haapsalut sagedasti külastavad inimesed teavad, et söögikohtadega on Haapsalus keeruline lugu – igas mõttes.

• Paljud söögikohad on avatud ainult suvehooajal ja see tähendab konkreetselt kolme suvekuud, ei päevagi rohkem. Kuigi ka ilusal maikuul või kaunil septembril ning vahest ka oktoobrilgi liiguvad inimesed ringi ja külastavad kaunist kuurortlinna.

• Ja kui ongi suvehooaeg, siis lisaks aastaringsetele spaades vedelevatele soomlastele ja kohalikele lisanduvad turistid välisriikidest ning ka siseturistid. Probleem aga selles, et tihtipeale koondub tuhandeid inimesi korraga kindlatel nädalavahetustel, mil toimuvad traditsioonilised üritused (Augustibluus, American Beauty Car Show, Valge Daami päevad jne.) ning kõik, ma ütlen kõik söögikohad on tugevalt ülerahvastatud.

• Hommikusööki pakkuvaid söögikohti (ei pea siin silmas majutusasutusi) võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Kui oled varasem ärkaja, siis ainus võimalus sinu jaoks on Teele kohvik-pagariäri. Argipäeval juba seitsmest, laupäeviti kaheksast avatud. Võikud, pudrud, omletid – kõik hommikusöögiks vajalik ning loomulikult imemaitsvad pirukad ja koogid, mida kohvi kõrvale ampsata. Muidugi probleemiks on see, et Teelesse minnes pead arvestama pikas järjekorras seismisega (vahest ka 40 min). Kuigi teenindajad on kärmed, käivad hommikupirukat ostmas nii turistid, kohalikud kui ka rekkamehed autosse teemoonaks.

Alates kella kümnest saab hommikust süüa: Hapsal Dietrich’is või Müüriääre kohvikus, aga vaba laua leidmine on igakord nagu loterii. Pead oma võiduvõimalusi teadma. Kui oled see, kel veab rohkem armastuses, siis kõrghooajal kindlate ürituste ajal ei maksa oma aega raisata.

Alates kella kaheteistkümnest on avatud Taksi pubi. Seal saab täiesti korraliku hommikusöögi endale kokku kompunnida. Saab putru, pankooke, võikusid ja korra olen saanud sealt ka piimasuppi. Mureks see, et pubi võib täiesti suvalisel ajal lihtsalt selleks päevaks suletud olla ja siis oled ilma.

Minu saladus neile, kes aga viitsivad kesklinnast kaugemale kõndida. Haapsalu Spordi- ja Veekeskuse vahetus läheduses, teispool tänavat asub Näksi baar.

Kellele? – Haapsalu Spordikeskuse Hostelis ööbijatele; hommikusöögi nõutajatele; kes soovivad suurema seltskonnaga väljas istudes einestada; soodsa söögikoha ihalejatele; koduse toidu otsijatele; peojärgse rasvasema hommikusöögi tahtjatele; esimeseks peojärgseks õlleks; topsivendadele.

Kategooria – ♥ kohvik/bistroo

Näksi baar tekitab esmakülastajas eelarvamusi. Kõigepealt peletab terrassi ülikole mitmevärviline katus. See oleks laenatud nagu mõnelt Haapsalut läbiva rändtsirkuse telgi küljest. Katus muudab terrassi pimedaks ja toidu kohati veidralt punakaks. Ning kuna koht asub kortermaja all ja nimi ise ütleb, et pigem eeldaks seal käivat varahommikusi topsivendi, kes ei jõua ära mallata, mil kõrvalasuv Superalko lahti tehakse, siis tegelikkuses on tegemist siiski täiesti viisaka bistrooga. Olgu väljast kuidas on, aga seest mõjub miljöö igati õdusa, puhta ja hubasena. Topsivendi ei paistnud ja kui nad püsiklientuurina käiksid, siis ei häiriks see kuidagi.

Saab laias valikus hommikusööki igale maitsele (võileivad erineva kattega, viinerid kartulisalatiga, eri liiki hommikupudrud, praetud kartulid muna-singi-hapukurgiga, muna ja peekon, omlett singi-juustuga, pannkoogid moosi või hoopis soolaste täidistega). Ja soodsalt saab ka lõunasöögi kätte. Supid-salatid-praed. Poissmehed saavad nii praekartulit-peekonit-šnitslit-pelmeeni. Ja naised või väherasvasema söögi austajad saavad valida eri liiki salatite, pastade ja suppide vahel.

Mina võtsin hommikueineks heeringavõileiva, late ja kaerahelbepudru.
Teenindus käis kärmelt ja sõbralikult ning late ja võileivaga võis igati tahule jääda. Kohvijook üllatas headusega ning leival oli  katet ka rohkesti.

Puder saabus lauda tulikuumalt. Sain ise valida, kas eelistan moosi- või võisilma. Pisut jäi puudu magususest, mina lisan ka veidi suhkrut pudrule, aga seda sain juba ise timmida. Ka tundus, et puder oleks võib-olla minuti-paar kauem tahtnud pliidil podiseda.

See tsirkusetelk värvib pildil pudru punaseks, tegelikkuses oli see ikka tavapärast värvi

Toit – 7/10

Atmosfäär – 7/10

Teenindus – 9/10

Hea asi on see, et Näksi baar pakub ühe lahenduse paljude lastevanemate probleemile kui lapsed tahavad paljaid friikaid vahepalana, ilma lisandina pakutava viineri või kanafileeta.  Teine koht, kus saab lisanditeta friikaid on pubi Africa.

Jajaa, kes siis ei oleks seal pubis või ööklubis pidutsemas käinud, aga tõstke käed, kuipaljud turistina seal söömas on käinud? Mina käisin, et teaks soovitada.

Kellele? – inimestele, kes ei viitsi ülerahvastatud kohtades laua otsimisega vaeva näha; kohalikele ja turistidele.

Kategooria – ♥ pubi/kõrts

Ütleme nii et päevavalguses ilma promilli ja rahvahordideta sai inimsilmale nähtavaks, et tegelikkuses vajab pubi juba ammu uuenduskuuri. Viledaks kulunud põrandad, rummikoola jäljed laes ja Aafrika stiili hoidev sisekujundus, mis pimedas ei torka silmagi, aga päeval mõjub trööstituna.

Sellest hoolimata on menüü aus. Hinnad mõistlikud ja toidud pubile kohased. Sai ära proovitud üks kahest šnitslist. Kes juustusõber, saab tellida endale juustušnitsli. Mina eelistasin traditsioonilist. Liha kenasti kuldpruun, friikad krõbedad nagu peab, aga suurima mulje jätsid lisandina pakutud slatid. Tõesti nii porgandi- kui kurgisalat olid imemaitsvad. Just nende salatite pärast plaanin Africa pubi kui söögikohta teinegi kord külastada ja siis menüüst juba midagi keerulisemat valida.

Toit – 9/10

Atmosfäär – 2/10

Teenindus – 8/10

Gastrofoodie

 

 

 

Suvitaja puhkab mere ääres

Õnneks on Eesti selline riik, kus mere äärde jõudmiseks ei pea üle 2,5 h sõitma ja hoolimata erateede ja-maade omanike survest kuulub merepiir ikka veel kõigile kasutamiseks. Küll aga ei saa päris igas rannas keha kinnitada, kui omal võikusid kaasas pole. Seega, kui tahta einestada, peab otsima sellise ranna, mille juures ka rannakohvik või muu söögikoht on.

Vaade Laulasmaa rannale

Kuna plaanis oli minna Laulasmaale pikemaks ajaks suvitama ja nautima liivaranda ning tervistavat mere- ja männimetsa õhku, siis ööbides Hestia Hotel Laulasmaa Spa’s pidi ära proovima ka restorani Wicca poolt pakutu.

Kellele? – Hestia Hotel Laulasmaa Spa’s ööbijatele.

Kategooria – ♥ restoran

Restorani saab siirduda otse lobbyst, kes paljuks ei pea pikast trepist ülesminekut. Siiski laua saamisega võib aega minna hoolimata reserveeringust, sest sind ei ole lihtsalt kedagi lauda saatmas. Peale kümmet minutit ootamist siiski märkab meid kiirustav teenindaja, kes üle õla hõikab, et võime istuda kuhu iganes. Ilmselt siis reserveering ei ole ikkagi oluline, kuigi meil on soovitud käigud ette tellitud.

Saal on suur ja saab valida privaatsema nurgakese kohvijoomiseks või suures saalis laua perega einestamiseks. Meie ilusa õhtu puhul valisime rõdu.

Peale veel 15 minutit ootamist saabub lõpuks teenindaja, kes uurib, kas meile on joogikaardid toodud. See viga parandatakse kiirelt.

Õnneks meie teenindaja oskab soovitada nii veine kui kokteile ja proovitud majajoogid on maitsvad ja sobivad hästi kuumal suveõhtul nautimiseks.

Ka on teenindaja hoolimata oma noorusest üsna tasemel ja serveerib nii jooke kui sööke etiketi kohaselt, tutvustab põhjalikult menüüs olevate roogade komponente ja mõjub vägagi professionaalselt.

Miskipärast võtab aga roogade lauda jõudmine väga palju aega, kuigi restoran ei ole väga täis. Näksin veini kõrvale maja enda küpsetatud eri sorti leibu (ei ole midagi erilist) ning mingi hetk tajun, et ilmselt meie eelnevalt läbi hotelli esitatud tellimused on köögil ära ununenud.

Siiski lõpuks saabub eelroana peet ja kitsejuust ehk maakaeeli peedileemes ujuvad kitsejuustu ravioolid.

Ravioolides on täidise-taigna suhe paigas ja need on mõnusalt al dente. Siiski mõjub roog tulisoolasena. Alguses mõtlen, et ravioolides olev kitsejuust ning veel lisajuust supileemes teevad roa soolaseks, aga tegelikkuses on leem juba iseenesest tulisoolane ja jätan selle söömata.

Möödub jällegi igavik kui saabuvad pearoad.

Part ja mustjuur. Pardi rinnafilee on õige küpsusastmega ja nahk kenasti krõbe. Lisandina pakutakse väga maitsvat võis mooritud mustjuurt. Juur on krõmps ja maitsekas. Sobib hästi pardiga, aga veel paremini kastmega. Ka ilutseb taldrikul suitsuploom, mis tegelikkuses maitseb grillitud ploomina. Ja suitsumaitset annab roale juuresolev ploomi-punaveinireduktsioon, mis pigem maitseb suitsuse barbecuekastmena. Reduktsioon on tsipa soolane, aga koos juurvilja ja pardiga ei midagi hullu.

Kuna roogade laudasaabumine võtab ilmatuma kaua aega, siis meie magustoidud saabuvad alles 30 minutit enne restorani sulgemise aega.

Loomulikult teeb teenindaja kiiresti vehkat, et me ei saaks võimalust magustoidu kõrvale kohvi tellida.

Mis siis ikka. Sõstar ja vanill. Filotaignakorvikeses (liialt tihke ja krõbedusest jäi puudu, lihtne muretaignakorvike oleks parem olnud) olev vaniljekreem (liigmagus), mis kaetud sõstrakompotiga (jällegi liiga magus, oleks oodanud kreemi tasakaalustavat hapukust). Kõrval magusad beseetükikesed (tekstuuri mõttes hea lisand). Suu igatseb hirmsasti kohvi magusa kõrvale. Aga saan aru, et sulgemisaeg on kätte jõudmas (teenindaja korjab rõdult pleede ja lillepotte kokku) ja püüame magustoiduga kiirelt ühele poole saada (nautimisest pole juttugi), et see pikaleveninud õhtu, mis on tülinaks nii meile kui teenindajatele, saaks oma lõpu.

Suundume sisse, et lisada tellidud joogid toa arvele, aga üllatuseks on teenindaja rõdule suunduvad uksed lukku lasknud. Veel üks element õhtus, mis jätab äärmiselt mittesoovitud tunde. Mingi aeg märkab üks saalis olev teenindaja meid, laseb sisse ja esitab kõige ebaveenvama põhjenduse olukorrale (Golden Raspberry goes to….) ning arvet ette vuristades kahe sekundiga saavad joogid lisatud ning meid välja juhatatud. Kahju, et Wiccal ei olnud ust, mille kinnilöömine meie nina ees oleks õhtu naelaks olnud. Aga õnneks on mul piisavalt hea fantaasia, et seda ise ette kujutada, kui nõutult trepist alla longin.

Toit – 6/10

Atmosfäär – 6/10

Teenindus – 4/10 ilmselgelt alamehitatud teeninduspersonal ja võib-olla ka köögipersonal.

Aga kuna hotellis ööbija sooviks ka hommikusööki või lõunat, siis sai ära proovitud ka Wicca noorem õde resto Verde.

Kellele? – Hestia Hotel Laulasmaa Spa’s ööbijatele.

Kategooria – ♥ kohvik/bistroo

Verde asub Wiccaga samal korrusel, eraldatud kardinaga. Ka kuulub Verde alla väljas asuv terrass. Ehk siis Verdes on võimalik külastada hommikubuffeed ja lobbybaarist või terrassil tellida üks väike jook või lõunaamps.

Küll meeldib mulle Verde sisekujundus rohkem kui Wicca oma. Kuidagi hubasem, omasem ja tekib selline tunne nagu sööks enda kodus hommikust.

Hommikusöögivalik on rikkalik. Valik tavapärane – salatimaterjal, pudrud, võileivamaterjal, muna eri küpsetusviisidel, peekon, viinerid, müsli ja hommikuhelbed, puuviljad, koogid jm küpsetised, pannkoogid jne. Pakutakse kõike, mida üks inimene hommikusöögiks võiks tahata. Veel silman meeldivat boonust- hommikukohviks saab valida ka lattet, mida tavaliselt hotellides hommikusöögivalikus ei pakuta.

Kuna mul oli pannkoogiisu, siis jäid muud söögid minust puutumata. Pannkoogid olid hästi küpsetatud ja ei olnud kuivad ning kõrvale sai valida mitut varianti moosi. Veidi oleks magusamat tainast tahtnud, aga kuna valisin kõrvale maasikamoosi, siis ei olnud hullu.

Veidi proovisin ka Kaaslase munaputru. Maitsev! Pisut oleks soola juurde tahtnud, aga soola saab alati ise lisada, proovi sa seda vähemaks võtta.

Toit – 8/10

Atmosfäär – 8/10

Teenindus – ei saa hinnata, sest oli iseteenindus. Teenindajaid ma saalis liikumas küll nägin, aga otseselt ei näinud neid mingit tööd tegemas (lauad olid mustadest nõudest koristatud, söögivalikus ei olnud midagi otsa lõppenud ja midagi ei olnud vaja ka juurde tuua ning vajalikud nõud olid samuti kenasti saadaval), seega ei saa teenindust hinnata. Aga kuna midagi häirivat ei jäänud silma, siis seda võib ka heaks teeninduseks lugeda.

Ühesõnaga kahest õest soovitaksin Verdet ning õhtustamiseks soovitaksin Hestia Hotel Laulasmaa Spa külastajatel mõne muu Laulasmaa toreda söögikoha valida.

Verde terrass ja Wicca rõdu

Gastrofoodie

 

 

Lohutustoit

Ausalt, eesti keelde ei ole suudetud veel ingliskeelse väljendi comfort food suupärast tõlget leida. Lohutustoit, trööstikost, hingepide? Kõik need eestikeelsed väljendid on kuidagi kohmakad ja ei võta kokku, mida see comfort food endast kujutab.

See ei ole mitte ainult toit, mida sööd lohutuseks kui peika sind maha jättis või kui koer ära sureb või kui ise haige oled. See on ka söök, mida armastad näksida kui reklaamipauside ajal külmkapi vahet käid. Või lapsepõlve lemmiktoit, mida pead kalliks ka suureks saades. Või mingi toit, mida sööd kuskil võõras riigis ja äkitselt meenutab see sulle mõnda traditsioonilist Eesti rooga.

Minul on viis-kuus lohutusoitu.

Toit, millega alati meenub mu vanaema: magus riisipuder ja millega meenub mu vanatädi: paljas keedutatar sulavõiga.

Minu ja mu ema ühine lohutustoit, millega meenub mu vanaema ja kartulivõtt: ülisuure hakkmaterjaliga kartulisalat (nt porganidkuubik on 1,5×1,5 cm suuruses) ja hirmus suur leivakäär, paksult määritud taluvõi ja 2cm vorstiviiluga. Miks selline lohutusttoit? Seda sööki pakkus alati vanaema kartulivõtul ja ilmselt suurus on sellest tingitud, et kell 6.00 oli vaja juba põllul olla ja hommikul siis vanaema püüdis midagi kiiruga valmis meisterdada näljastele.

Mannavahu ja saiavormiga meenub mulle alati ema tehtud söök ning põhiline roog, mis lapsepõlve ja kodu meelde toob on supp.

Jah, tavaline supp (mitte püreesupp, sest kallil nõukaajal kodus sellist sööki ei tehtud), ükskõik mis toorainest. Kalasupp, frikadellisupp, hernesupp, hapukapsasupp jne. Suppe tehti meil kodus palju ja ka haigusperioodid on supileene abil üle elatud, seega ilmselt seonduvad supisöömisega kõige tugevamad kodumälestused. Ma ise ei tee eriti tihti suppe, sest hea supp tahab korralikku puljongit ja seega tavaliselt pikka keetmist, milleks argiõhtul aega ei ole. Aga kui teen, siis kohe mitmeks päevaks ja naudin sellest iga suutäit.

Viibisin parajasti ehitusjärgus Porto Franco piirkonnas ning otsisin kohta, kuhu vihma ja kõleda tuule eest põgeneda ning loomulikult tahaks külmal, niiskel ja rõskel päeval kohe suurt kausitäid maitsvat suppi süüa. Olin kuulnud, et Tallinnas saab väga head suppi Washoku Story’s.

Juhus ei oleks enam paremaid kaarte mulle kätte saanud jagada.

Kellele? – kohalikele või võõrsilt külla tulnud jaapanlastele; suurepärase rameni soovijatele; külalislahkuse ja hea teeninduse soovijatele.

Kategooria – ♥ restoran

Washoku Story lausa paneb sind unustama nii halba tuju, kehva ilma kui tühja kõhu, kui nii teenindajad kui kõik köögiliikmed eranditult igat sisenejat rõõmsalt tervitavad ja lahkujatega soojalt hüvasti jätavad. Ausalt, niisugune külalislahkus teeb tuju heaks ja südame soojaks. Ilmselt on meie restoranidel Jaapani viisakusest ja võõruslahkusest nii mõndagi õppida.

Teenindajate hääletu liikumine ja vaikne kõnemaneer loovad tunde nagu viibiksid Jaapanis. Kindlasti annavad meeleolule oma osa interjööris leiduvad kunstbambused ja jaapanipärane teeserviis.

See kõik kokku loobki väga harmoonilise enesetunde ja ka tellitud tee hakkab külmunud konte tasapisi üles soojendama.

Menüüsse just liigselt süvenema ei pea. See on lühike ja kõige raskem on otsustada rameni osas. Sušit (v.a. sashimit) Washokus ei pakuta ja ju siis põhjendatult. Kui ikka sul õiget sušikokka ei ole, siis ei ole mõtet hakata poolvägisi midagi tegema. Ja hea on, saab ka teistsugust Jaapani kööki proovida.

Kana-köögivilja gyōzad on maitsvad ja kenasti kohapeal tehtud. Tainas on imeõhuke ja täidist on ka piisavalt, ka juuresolev kaste on maitsekas. Hea roog, aga pelmeen jääb ikka pelmeeniks.

Menüüs kirjasolev lõhe korokke tekitab sööjates küsimusi, sest menüüs tundub nagu lõhekala serveeritaks koos kartulipüreega (paneeritud ja friteeritud lõhe, kartulipüree, sibul ja punane paprika, serveeritud salati ja traditsioonilise tonkatsu kastmega) ning teenindajad muudkui käivad ühest lauast teise ja selgitavad. Lihtsamini oleks võinud öelda, et see on lõhe-kartuli kroket.

Mina läksin sellega alt, sest teenindaja pika seletamise peale küsisin, kas see on kroket, siis teenindaja jätkas oma püüdlikku sõnavõttu ja tema selgitusest sain aru, et see on lõhe friteeritud kartulipudruga. Ilmselt siis ei teadnud teenindaja, mis kroket on.

Muidugi oli see kalakroket. Ja kuigi need kroketid nägid nii kuldsed ja krõbedad välja, siis neid maitstes kangestusid mulle lapsepõlve halva mälestusena naabritädi karulipirukad ja koolis pakutud kalakotlet. Ei, küpsetatud lõhet koos kartulipudruga võin süüa, aga mitte kroketina.

Ka juuresolev salat oli hirmus kuiv ning ka kastmed ei olnud üldsegi maitsvad. Täiesti söödamatu roog minu jaoks ja puhtalt lapsepõlvetraumade pärast. Õnneks oli mu lõunakaaslane abivalmis ja nõus eineid vahetama.

Kahjuks pean mainima, et ka tellitud kana teriyaki ei olnud midagi erilist. Glaseeritud grillitud kana kintsuliha oli küll mahlane, aga maitsetu. Selline muljet mittejättev roog. Ka marineeritud kurk ja juuresolev salat ei olnud midagi suurepärast. Seesamikaste oli enam-vähem.

Peale neid roogi olin alla andmas ja tellitud ramenisse erilist usku ei olnud. Oi, kuidas ma eksisin! Sojakastme maitseline kanalihasupp oli ülimaitsev! Nii maitsev leem ja muna seal sees oli täiuslik. Kana oli ideaalselt küps ja nii seened kui bambusevõrsed mõnusalt krõmpsud. Ja nii häid nuudleid ei ole ma ammu saanud. Täiuslik lohutustoit! Minu jaoks on Washoku Story edaspidi ainus koht, kus üldse ramenit süüa.

Kuna olime nõuks võtnud enamiku menüüs olevast ära degusteerida, siis proovimisele tulid ka kaks kolmest pakutavast magustoidust.

Kellele macha tee ei meeldi, see jääb magustoidust ilma, aga kellele meeldib, siis tasub proovimist.

Kes soovib mahedamat magustoitu, võiks tellida macha toorjuustukoogi. See ei ole tegelikult selline toorjuustukook, mida kõik ette kujutavad. Pigem meenutab magustoit machamaitselise õhulise kreemi ja biskviidi vahepealset sümbioosi. Mulle väga meeldis, sest see ei ole liialt lääge.

Kes magusamat desserti soovib, võib proovida machamaitselist kreembrüleed. Jällegi väga hästi teostatud magustoit, kus kõik maitsed paigas ning see on pisut magusam kui eelnevalt kirjeldatud dessert. Kuna mõlema magusroa juures olid ka pisikesed machamaitselised küpsised, siis võib-olla õnnestus meil juhuse tahtel ära maitsta ka kolmas magustoit.

Toit – 7/10

Atmosfäär – 8/10

Teenindus – 9/10

Gastrofoodie

 

 

 

 

 

Restoranikülastus kui konveieriliinil

Ma olen ammu kurtnud nii blogis kui kõikidele tuttavatele, et häid steigikohti kipub üha vähemaks jääma. Kokad vahetuvad, kvaliteetne tooraine asendatakse odavamaga jne.

Kunagi varasemalt, kui häid liharoogi ei pakkunud just mitte kõik Tallinna söögikohad, siis Argentiina restoran oli üsna kindla peale minek.

Kellele? – Soome turistidele; veinisõpradele; mehiste kõhutäite soovijatele.

Kategooria – ♥ restoran

Kuna Argentiina restoran on tegutsenud minu mäletamist mööda juba pea 20 aastat, siis on märgata kulumise märke, kuigi siit-sealt on sisustust veidi uuendatud ka. Siiani ei ole aru saanud, miks püütakse turundada end restoranina kui peamiselt pakutakse grillil tehtud liha, mida saaks edukalt ka kõrtsi tüüpi söögikohas turundada. Loomasarved ja vaibad seintel ei taha hästi harmoneeruda valgete pidulike volditud salvrättidega. Seega mõjub atmosfäär veidi pealesunnitult ja ülepingutatult.

Menüü on peamiselt suunatud Argentiina traditsioonilisele asadole. Liha ja mereannid erinevas variandis. Sekka ka Euroopalikku kööki (foie gras, parfee jm). Kes alustuseks traditsioonilist Argentiina empanadat haugata soovib või kohvi kõrvale alfajori ning dulce de lechet ootab, peab pettuma. Ka tundub söögi- ja joogivalik väga mitmekesine, seega peaks lauda istudes koheselt hakkama menüüd läbi töötama ja alles siis jutlema. Positiivne on see, et veinikaart on väga rikkalik ja midagi leidub sealt igale veinisõbrale. Kes ise veinidest ei jaga, saab soovitusi küsida teenindajatelt. Õllesõprade pidu jääb lühikeseks, valikut ei ole, eriti kui jood kas tumedat või nisuõlut.

Pean hoiatama inimesi, kes soovivad enne mehist steiki ka eelrooga tellida. Mõni eelroog annab juba pearoa mõõdu välja ja naised võivad kohe peale eelrooga magustoidu juurde suunduda. Seega kõige mõistlikum oleks tellida laudkonna peale mitu erinevat einet ja jagada.

Proovitud lõhe ja kreveti ceviche nägi lauda saabudes väga efektne välja. Krõbe papadum oli hästi maitsestatud, andis roale lisasoolakust. Hea, et ma kohe ilma maitsmata roale laimimahla ei hakanud peale pigistama (mida ma tavaliselt alati teen). Lõhe ja krevetid olid laimimahlas kenasti valminud ja lisahapet ei vajanud. Samas oleks võinud rohkem vürtsikust roas olla. Ka pettusin ma lõhe-kreveti proportsioonis. Domineerima jäi lõhe ja krevett kadus rooga ära, sest tiigerkrevettide asemel oli kasutatud väikeseid krevette, mis ei andnud mingit vähilise maiku. Muidu oli roog maitsekas ja seda telliksin teine kordki.

Tellitud sai veel grillitud tiigerkrevette. Kui roog lauda jõudis, siis selgus, et ilmselt on teenindaja meist valesti aru saanud. Krevetid olid küll grillitud, aga küüslaugukastet ei olnud kusagil. Alles siis märkasime, et menüüs on ka värske salat tiigerkrevettidega. Ilmselt juhtus kommunikatsioonis väike apsakas. Aga kuna roas olid loomakesed grillitud kujul, siis ei lasknud me sellest end häirida. Pealegi olid krevetid just parajaks küpsetatud, maitsestatud ideaalselt ning minu maitse järgi parajalt vürtsikad. Njämm.

Salat oli toodud välja menüüs eelroana, aga salatikogus oli üüratu. Oleks olnud ühele inimesele sobiv pearoog. Õnneks oli lauas sööjaid rohkem ja sai jagada. Salat ise oli keskpärane, aga nende krevettide pärast tasub proovimist.

Ja siis lihasööjate unelm. Suur valik erinevaid lihatükke. Kuna mul oli kõht väga tühi, siis tellisin T-bone. Loomulikult mõistsin, et ilmselt ma seda ei jõua ära süüa, aga milleks siis sõbrad on! Ja pealegi teate ju küll, et kui kõht on väga tühi, siis sööks kasvõi terve hobuse ära. No ma siis tellisin selle hobuse. Kõrvale ka küpsetatud maisi, aga kastmega jäin kimbatusse. Chimmichurrit ei tahtnud, hoopis midagi sooja. Teenindaja pakkus kahte varianti, kas seene- või piprakastet. Olgu siis seekord pippuripihvi, kuigi heast veinikastmest ei oleks ära öelnud.

Lauale kantigi oodatult Flinstone mõõtu praad. Küpsetatud oli tükki ka soovitud medium-tasemel, aga kuna ma ei olnud soovinud tooremapoolset liha, siis kokk oleks võinud lihale pealt tugevamat kuumust anda, et steik saaks ilusa krõbeda kooriku. Lihal olnud grillitriibud olid vaevumärgatavad. Ja kuna kuumus oli olnud tagasihoidlik või oli võiga kastetud veel liiga külma lihatükki, siis pigem jäi roast selline lihakonservi mulje, sest liha oli pigem haudunud kui grillitud. Ja maitsest jäi ka midagi puudu. Liha pinnal tundsin nii pipart kui soola, aga kohati oli maitsestus ebaühtlane. Äkki oli asi selles, et “hautamisega” ei tõmmanud liha maitseid endasse, vaid pigem voolasid maitseained koos lihamahladega minema.

Kaaslane vaatas mind terve söömise aja ja jälgis seda, kuidas ma liha muudkui vasakule ja paremale jagasin. Siis vaatas ta mu taldrikul olevat maisitõlvikut, millest olin võtnud ainult mõned ampsud ja ütles, et nüüd peab küll midagi lahti olema, kui mu nö. parimateks paladeks (loe viimasteks ampsudeks) on taimetoit. Ma ei jaga kunagi liha teistega, kunagi! Ja kui portsjon on suur, siis ennast tundes võtaksin ma ennem lihaülejäägid kaasa kui hakkaksin neid kõigile pakkuma.

Kaaslasel oli õigus, liha ei olnudki midagi erilist, aga see-eest maisitõlvik oli imehästi maitsestatud ja grillitud. Seda ma nautisin tõesti. Ja ka piprakaste oli nagu piprakaste ikka – piprane.

Mis mind aga terve õhtu jooksul tohutult häiris, oli teenindus.

Algus oli soodne. Tervitati kenasti, juhatati lauda, kiirelt saabusid menüüd. Ja nagu eespool kirjeldasin, kuna menüü ja veinikaart on Argentiinas üsna pikad, siis need tahtsid põhjalikku süvenemist. Teenindaja aga käis iga paari minuti tagant küsimas, kas oleme valmis tellima. Lõpuks peale kolmandat korda teenindaja ilmumist ja meie ilmselget häiritust lihtsalt tellisime joogid suvaliselt.

Eelroad ilmusid lauda väga kiirelt. Aga veel kiiremini kadusid kasutatud nõud laualt. Ja viuhh, oligi aeg pearoa jaoks. Ei mingeid vahepause jutlemiseks ja toidu seedimiseks.

Ka suhtlemisel mõjus teenindaja reserveeritult ja pinges. Kogu olekust õhkus külmust ja ei laskunud ta ka meiega pikemasse vestlusesse. Ei-jah jm. lühivastused. Soovitusi siiski saime, aga kogu aeg oli tunne, et me segame teda või nagu tahaks ta meist kiirelt lahti saada, sest laud on vaja vabastada.

Kuna tagasaalis silmasin vaid ühte teist laudkonda peale meie ja eessaalis nautis veel paar-kolm soomlast oma pippuripihvi, siis ei tundunud, et me peaksime oma einet kugistades sööma. Aga võib-olla töötab teenindaja öösel kuskil kiirtoidurestoranis ja on harjunud, et kogu aeg on järjekord ukse taga, mistõttu oleks mõistlik veel üht lauda vabana hoida.

Kuna ma ei olnud eriti rahul oma steigiga, siis oleksin tahtnud heal meelel paluda selle kokal korraks uuesti kuumale grillile visata. Aga teenindaja tuli umbes 3 minutit peale pearoogade lauda toomist küsima, kuidas maitseb ning mina järasin alles maisi, mistõttu ütlesin, et maitseb küll, kuid lihani ei olnud ma veel jõudnud. Hiljem ei saanud ma pretensiooni avaldada ega ka jooke juurde tellida, sest enne teenindaja meie juurde tagasi ei saabunud, kui alles siis kui ta oli veendunud, et nüüd saab meile arve esitada (tõsi, mokaotsast küsis ka magustoidu kohta) ja külma naeratuse saatel meid lõpuks tänavale visata.  Meie siiski ei olnud lõunapausil, kus einestamise aeg on limiteeritud ja seetõttu  loobusime magustoidust, sest ilmselgelt ei oleks selle nautimisest midagi välja tulnud.

Toit – 7/10

Atmosfäär – 4/10

Teenindus – 4/10

Gastrofoodie

 

 

Kevadeootus

Eesti kevad kipub visalt saabuma. Päikest juba on, aga kevadsoojus narritab. Hing lausa karjub soojuse, värvide, rõõmu, päikese, muusika ja ulakuste järele.

Kel samuti talvekaamosest ja nukrast meelest küllalt, siis helgust südamesse aitab tuua La Tabla restoran, mis latiinolike maitsetega lubab luua ka vastava temperamentse ja särtsaka tuju.

Kellele sobilik? – Ladina-Ameerika köögi austajatele; kroonilistele melanhoolikutele ja muudele vinguviiulitele; Telliskivi Loomelinnaku külastajatele; temperamentsetele inimestele, kes armastavad valjuhäälselt maailmaasju arutada.

Kategooria – ♥ restoran (mis osalt pakub väga maitsvat tänavatoitu).

Juba sisse astudes viib interjöör sind boheemlikku nurgabaari, nagu viibiks Mehhikos ja silmitseks huitšoli hõimu loodud lõngamaale seintel.

Iga detail sisekujunduses tundub täiesti juhuslik ja eraldiseisev, ometi loovad need summeeritult just õige ladina-ameerikaliku õhustiku. Tuju aitavad tõsta nii rütmikas taustamuusika (juba tuli tunne, et kohe-kohe hakkab kuskil nurgas ka mariachi-bänd tuure üles võtma, aga kahjuks seda hetke ei saabunud) kui külluslik kokteilimenüü, kus kõik tuntumad puhkusejoogid on uhkelt ja maitsvalt esindatud. Peale paari kokteili juba tundubki, et hingetõmbamiseks ei peagi lennukipileteid broneerima tormama.

Ja muidugi tasub proovida jookide kõrvale majas pakutavaid tacosid ja quesadillasid. Enam rohkem Ladina-Ameerika ei saakski olla.

Proovitud rebitud veiselihaga quesadilla oli lihtsalt celestial! Maisitortilla täiuslikult krõbe, veiselihas ei oldud maitsva lihaleemega koonerdatud, mistõttu roog oli mahlane ja kõhtu täitev. Kõrvale pakutud picco de gallo osas tekkis küsimusi, kuna konsistents tundus liialt vedel, aga maitsed olid siiski kõik paigas.

Järgmisena proovitud kreveti-marliini arepa oli lihtsalt jumalik! Esiteks, ei ole mul õnnestunud varem arepat proovida. Maisijahust burger on suurepärane vaheldus nisukuklile. Ja see kreveti-marliinikotlet – nii õrn, nii hõrk ja nii maitsev: ei ole rohkem sõnu, kuidas seda maitsenaudingut saaks edasi anda. Ning salat – lihtne avokaado koos salatiga: kerge, samas maitseküllane, sest karamellistatud ananass viskab aeg-ajalt maitsevimkat juurde. Seda rooga võiksin ma iga päev oma elu lõpuni süüa ja ei tüdineks sellest ära. Ja silma pani särama see kirgas ja värske roheline värv minu taldrikul, mis veelgi süvendas puudel pungade puhkemise ootust.

Ning kui juba värviküllusest rääkida, siis järgmine roog ei saaks enam kevadisem olla. Churrasco koos kikerhernepüree ja tsitrusesalatiga oli kirev nagu maikuune tulbipõld.

Veisefilee oli grillil saanud suvise pruunika jume, olles ise keskelt mahlane ja pooltoores. Kuldkollane kikerhernepüree lisas päikselisust ning juures olnud maisi-, kikerherne- ja läätseterad veidi lisatekstuuri.

Särtsakust ja happelisust andis apelsini-greibisalat, mis liha suurepärase maitse veel rohkem esile tõi.

Pastel de lima y dulce de leche ehk laimikook dulce de lechega oli samuti lauda jõudes silmailu pakkuv. Eri värvi marjad pakkusid kontrasti.

Siiski jäi toorjuustukreemis laimi maitset väheks ning ka digestive küpsistest tehtud koogipõhi oli väga kuiv. Iseenesest dulce de leche oli maitsev, seega võib-olla võiks pakkuda seda hoopis creme caramel versioonis.

Teine magustoit, mida ma alati tellin kui saan, oli nn tänavatoiduna tuntud churrod. La Tabla annab võimaluse tellida neid karamelli-meresoolakastmega. Kuna Eestis sain viimati ülimaitsvaid churrosid Haapsalus American Beauty Car Showl, siis mu ootused olid suured.

Kahjuks La Tabla mitte ainult ei läinud lati alt läbi, vaid komistas lati otsa, ajas koperdades tõkke ümber, libises mudas ja õnnetuseks murdis sealjuures jala.

Krõbeda pealise ja pehme sisuga magustoidu asemel toodi lauda söögikõlbmatud kuivikupuruks frititud jupid. Ka taigna maitses oli miski maitse liigdomineeriv. Kuna need jupid olid ülikrõbedad, siis ei saanudki aru, kas oli taignas kasutatud täisterajahu või oli liialdatud kaneeli-piparkoogimaitseainega. Ilmselt oli peasüüdlaseks liiga kõrge õlitemperatuur koos liialt pika küpsetamisajaga.

Ka soolakaramelli kastmest oli asi kaugel. Suhkur ei olnud piisavalt karamelliseerunud ja puudus täiesti karamellile omane maitse. Meresoola ei aimanud üldse. Liialt magus ja lääge kastmeollus.

Toit – 7/10

Atmosfäär – 10/10

Teenindus – 7/10

Aga jätaks siis La Tablas magustoidud sinna masendavasse talvehooaega ja võtaks kevade vastu maitsva salati, taco, grillroa või tapasiga.

Juba linnukesed väljas laulavad,

kenad kasekesed kingul kohavad.

Lumi on ju ära suland,

talvekülm on mööda läind.

Inimesed toas on eland,

pole ammu väljas käind.

La Tablas joogikene voolab vulinal,

tacod-tortillakesed läevad alla libedalt.

Pardi-veise-lõhe-kana-

kalmaari-kreveti või kalaga.

Täidise saad täitsa ise

taco sisse valida.

 

Gastrofoodie

 

 

 

Sponsorlusest ja reklaamist

Brändimiseta ei saa tänapäeval hakkama ainumaski ettevõtte ja seepärast ei peljata ära ühtki reklaamivõtet. Kui aga hooneid hakatakse nimetama sponsorite järgi, siis tundub selline lahendus inimeste jaoks väga segadust tekitav, eriti kui need nimesponsorid kipuvad vahetuma.

Püsivaks positiivseks näiteks on Saku Suurhall, kus juba 18 aastat omab halli nime ja oma toodangu müügi ainuõigust Saku Õlletehas. Inimestel on see nimi mälus ja me ei kujuta seda hoonet ettegi ühegi teise nimekujuga.

Vastukaaluks võib aga tuua 2009. a. valminud Nokia Kontserdimaja, mis juba 2014. a. vahetas nime Nordea Kontserdimaja vastu ning 2017.a. lõpus tuli uudis, et Nordea Kontserdimaja vahetab peagi nime. Ühesõnaga kes iganes uueks nimesponsoriks ka ei oleks, siis peab ta arvestama sellega, et inimesed võtavad kasutusele Solarise Kontserdimaja nime, sest tundub, et Solarise nimebränd on püsivam kui misiganes uus nimevariant antud kontserdihallile.

Ka mina eeldan, et kui astun sisse mõnda nimesponsoreeringuga majja, siis leian sealt eest teenuseid, tooteid vm, mille ostmise või tarbimise kaudu saan peasponsori kukrut kergitada.

Nii seadsin sammud Tallinnas asuvasse Saku Gastrosse, mis reklaamib end gastropubina.

Kellele sobilik? – Rotermanni kvartali külastajatele; kvaliteetmärjukese otsijatele; turistidele.

Kategooria? – ♥ pubi/kõrts

Saan aru, et gastropubi peaks pakkuma neid nn. kõrgema-otsa kesvamärjukesi, aga siiski tuleks silmas pidada, et kui pruulikoda on söögikoha nimesponsor, siis oodatakse selle pruulikoja tervikliku tootevaliku esindatust, sest tihtipeale ei pruugi käsitööõlled inimestele meeldida nende tugeva humalamaitse poolest või ootaksid naised peale siidrite ka laiemat long drinkide valikut. Seega Saku Gastros pidin pisut pettuma Saku Õlletehase joogikaardis. Küll aga pani mind rõõmustama humalavee muude rariteetsete markide olemasolu. Ka olid intrigeerivad õllekokteilid, mis kahjuks seekord jäid proovimata.

Siiski ei rõõmustanud mind kesvamärjukeste juurdehindlus. Hinnas oli tuntavalt turistiootuse maks sisse kirjutatud. See tähendab, et sööma ma võin tulla ja ühe joogi teen ka, sest koht iseenesest on õdus ja näeb hubane ning kutsuv välja.  Sõpradega niisama näksiks ja õlle libistamiseks valin teise koha.

Söögi kohta pole iseenesest midagi halba öelda. Eelroaks tellitud küpsetatud Camembert ciabattaga oli tõeline nauding. Rammus ja naudinguküllane suutäis, mis tõepoolest sobis kahele inimesele jagamiseks.

Hanger steik oli oivaline. Mahlane, hästi maitsestatud ning punaveinikaste passis sinna juurde suurepäraselt. Salat jäi sinna kõrvale veidi kahvatuks, aga lisandina tellitud Mibrasa söeahju juurikad jällegi olid parajalt röstitud, parajalt pehmed ja parajalt krõmpsud.

Magustoidu osas rõõmustas mind see, et tavapärase šokolaadimagustoidu eri vormide, gelato ja Pavlova asemel oli võimalus tellida ka teisi magustoite, nt maapähklivõi parfeed või porgandikooki.

Mina tahtsin proovida maapähklivõi parfeed apteegitilli granita ja vaarikamoosiga.

Just seepärast mulle meeldibki einestada söögikohtades, mis suudavad mind üllatada. Granitat olen varem saanud, aga mitte fenkolimaitselist. Fenkol sobis suurepäraselt kokku maapähklivõi soolasusega ja vaarikamoosi hapukus andis magusroale veel omakorda põneva nüansi. Vahepeal ei saanudki aru, kas söön magustoitu või soolast einet. Kordamööda vaheldus mõrkjas-soolasus magususega mu suus. Väga põnev ja aitäh selle elamuse eest!

Klienditeenindus oli nii ja naa. Mõnes lauas oli see kiire, meie teenindaja oli aga veidi selline flegmaatiline.

Soovitada ta oskas nii roogi kui jooke, ka pole professionaalsusele midagi ette heita, aga kohati jäi jänni seal, kus klienditeenindusstandard lõppeb, ehk siis sundimatus suhtlemises. Ka esines kohatist hajameelsust.

Toit – 8/10

Atmosfäär – 7/10

Teenindus – 7/10

Mis reklaami puutub, siis siin postituses olen teinud seda juba nii mitmelegi ettevõttele, täiesiti tasuta, võtke heaks!

Söögikoht aga ei pea end pruulikoja sulgedega ehtima, vaid asutust reklaamima läbi stabiilselt kavaliteetse toidu ja teeninduse, kui tahab karmis konkurentsis ellu jääda.

Gastrofoodie

 

 

 

 

 

Mida head sünnib sõdadest?

Kui äkitselt nii küsida, siis esimesena tuleb pähe, et ei sünnigi midagi head. Sõda juba olemuselt on hävituslik mitte loov. Vägivald, surm, laostumine, lammutamine jne. Midagi positiivset seal ei ole. Ja andku jumal (Kristus, Allah, Buddha, Peko või keegi muu) inimestele oidu, et kõiketeadmise ja kasuahnuse nimel üksteise mahanottimine ükskord lõppeks!

Siin Eesti riikluse sajandal aastapäeval ja hiljemgi meie Vabariigi ajaloo, mineviku ja tuleviku üle meeliskledes, tuli pähe mõte, et siiski on eri ajastute anastajad Eesti rahvale veidi ka kasu toonud. Kaubandussuhete areng, kirjasõna, koolihariduse andmine talurahvale jne. Eks Eesti köögikunst sai ka täiendust nii mitmeltki teiselt Euroopa rahvalt.

Siiski ühtedeks vaimustavamateks sõdadest sündinud näideteks, mida siiani Eesti eri paigus nautida võime, on eri rahvustest feodaalide suurepärased arhitektuuri- ja kultuurieksemplid erinevate losside, mõisate ja pastoraatide näol. Mõnest on järgi ainult varemed, aga nii mitmedki on tänaseks juba väga esinduslikku väljanägemise saanud. Kel huvi on, võib SIIT sobiliku kihelkonna välja peilida ja kauneid arhitektuuripärleid avastama sõita.

Minu pilk jäi pidama 1833.a. valminud neogooti stiilis Keila-Joa lossil, mis pikalt seisis tühjana ja õnneks tänaseks päevaks tänu restaureerimisele uue hingamise on saanud.

Kui keegi veel ei tea, siis Keila-Joa Schloss Fallis tegutseb kauni interjööriga hotell ja loomulikult kuulub korraliku hotelli juurde korralik restoran.

Kellele sobilik? – armunud paaridele; pulmade, sünnipäevade või muude tähtpäevade pidajatele; hotellikülastajatele; Keila-Joa pargis jalutajatele või joa ääres pildistajatele; kellaviietee nautijatele; koogiks ja kohviks; vau-elamuse saamiseks; Schloss Falli uudistajatele; muusemikülastajatele.

Kategooria – ♥ restoran

Restoran Cher Ami (tõlkes “kallis sõber”) tekitab igas kliendis tunde nagu oleksid mõisahärra kauaoodatud külaline. Jäägitu lugupidamise ja  tähelepanuga kostilisi lauda juhatades jäävad teenindajad samas märkamatuks ja tagaplaanile nagu see heas restoranis peakski käima. Nende liigutustest, kõnnakust ja silmavaatest õhkub sujuvust, elegantsi, rahulikkust ja professionaalsust.

Laudkondade vahel liikudes ei ole tormakust, samas ei jää märkamata ühelegi teenindajale inimeste võimalik lisavajadus (tühi klaas tähendab klaasi täitmise vajadust või joogisoovi, närviliselt söögisaalis kiikamine tualetivajadust jne). Jooke presenteeritakse ja valatakse etiketikohaselt ja teenindajad on piisava koolituse saanud, et osata eri veine soovitada külastajate maitsetele vastavalt.

Muidugi lisab lõunasöögile või õhtueinele pidulikkust interjöör ise. Lossis einestades ei ole raske end kuninga või kuningannana tunda. Siiski meeldis mulle väga, et suurt rõhku on pandud detailidele. Klaaside ja pokaalide graveeringud harmoneeruvad kaunilt sööginõudel ja laualinadelgi kujutatud gooti stiilis lehemotiividega.

Kuidagi ei saa sellises restoranis ilma amuse-bouche ja tervitusjoogita. Prosecco sobis toore kammkarbiga imehästi kokku ja kõik tatrapliine pakkuvad söögikohad, häbi teil olgu ning minge õppige Cher Ami kokkadelt, kuidas peab maitsvaid tatrapliine küpsetama.

Minu vau-elamus tuli eelroast: krõbe võikala guacamole ja õunaga. Krõbeda võikala tekstuur – siiani ei saa aru, mis see oli. Kas kala oli paneeritud millesegi, mis andis kalale sellise krõbeda ja karvase tekstuuri, või oli kala enda pealiskiht nii ribastatud, et jättis sellise kesta, samas kui võikala seest oli imepehme ja mahlane. Ka nö kuivatatud (kuivkülmutatud? no ma lihtsalt ei tea, mis vahenditega saab sellise tulemuse!) tomat koos õuntega oli lihtsalt imeline. Ja lisaks see värskus ning värvidemäng. Midagi imelisemat ei saa pakkuda kui nii keel, aju ja ka silmad saavad täieliku elamuse roast.

Ka pardi rinnafileele, peedikreemile, pastinaagile ja granaatõuna-punase veini kastmele pole midagi nina peale visata. Jällegi rõõmustas taldrikul olnu nii silma kui maitsmismeelt. Peedikreem oli nii sametine, ürdiõli andis juurde värskust, part täiuslikult küpsetatud, granaatõun kastmes mahendas punase veini dominantset maitset, aed-moorputk parajalt küps-mitte liiga pehme, mitte jällegi liiga toores. Roog, millele ei ole midagi ette heita, mis on lihtsalt täiuslik iseeneses.

Kui saabus magustoidu kord, siis salamisi kartsin, et ometigi ei saa üks õhtusöök nii suursugune olla. Millalgi peab üks apsakas juhtuma.

Kui lauale kanti maasikasupp kiivi ja mascarpone-kreemiga, siis mulle tundus, et maasikasupp oli liiga magus. Loomulikult ma tean, et teised komponendid ei kükita taldrikus niisama, seega maitsesin suppi koos vahu ja kiiviga. Lihtsalt täiuslik. Maasika magusus, millele kiivi andis hapuka nüansi ja mascarpone mahendas seda pidu minu suus. I-le pani täpi, et need imelised kokad olid absoluutselt kõik maasikaseemned viljalihast eemaldanud.

Ja kui sellest kõigest jäi veel väheks, siis Cher Amis pakutakse roogade kõrvale veel suurepäraseid isetehtud eri sorti pagaritooteid koos eri sorti endatehtud võiga NING Cher Amisse võib julgelt ka ainult kohvile ja koogile minna, mida suvel, kui lossiaed on täies ilus, kindlasti teen. Kuigi kooki mul sel korral proovida ei õnnestunud, siis tellitud cappucino oli küll jumalate endi poolt tehtud.

Toit – 10/10

Atmosfäär – 10/10

Teenindus – 10/10

Ausalt, ükski hinne ei ole liialdatud, lihtsalt oligi nii meeldiv kogemus. Kes ei usu, minge proovige ise järele!

Gastrofoodie

 

 

Kuidas kontrollida söögikoha kvaliteeti?

Kõigepealt proovid hambaga. Ilmselgelt. Siis proovid peatselt teist korda hambaga (soovitavalt eelmisest erineval kellaajal, nt lõunasel tipptunnil) ja tellid vähemalt ühe roa, mida eelmiselgi korral ning võrdled, kas söök on jäänud samale tasemele või ületanud eelmist korda. Siis külastad kohta aasta pärast, kui paik on minetanud uudsuse ja tellid erinevaid asju menüüst. Kui söögikoht on endiselt rahvarohke ja toidud sulle meelepärased, siis võib õrna optimismi tundma hakata.

Tõeline tuleproov toimub järgmise kolme kuni viie aasta pärast. Kui astud sisse aastate möödudes ja söögikoht pole vahepealsel ajal oma uksi sulgenud, sees on veel kliente peale sinu ja tervitama tuleb sind naeratav (st et palk on välja makstud õigeaegselt) teenindaja, siis on asi üsna paljulubav. Muidugi peab sellele järgnema ka maitsev söök.

Söögikoha endist kvaliteeti käisin testimas kohvik/restoranis Moon.

Asub Tallinnas täiesti mittemidagiütlevas tänavas, aadressil Võrgu 3. Uskuge mind, enamik tallinlasi ei tea Võrgu tänava nimetamisel, kus see asub. Meelevaldselt hakatakse seda Kristiine linnaosa Alajaama ja Energia tänavate vahele sobitama. Tegelikkuses on kõige lihtsam seda leida nii: Kalasadama juurest hakkate otse mäest üles Paksu Margareeta poole astuma ja kohe õllepoest Uba ja Humal paremat kätt pisike kohvik/restoran kössitabki.

Kellele sobilik? – Kalamaja elanikele; Vene köögi austajatele; lihtsa, maitsva ja kvaliteetse söögi armastajatele.

Kategooria  ♥kohvik/bistroo (no minu jaoks ei vea tänu sisekujundusele kuidagi restorani välja).

Paljulubava alguse lõi see, et igaks juhuks õhtuks lauda reserveerides oli see tagantjärgi mõeldes vajalik samm, sest kohvik/restorani sisenedes olid kõik eessaali lauad peale ühe hõivatud. Ja tuletan meelde, et Mooni avamisest on juba kaheksa aastat ja mõned kuud lisaks.

Tõtakas teenindaja juhatas meid kärmelt lauda ning kiirelt saabusid ka söögi- ja joogikaart. Süüa saab enamasti vene- ja eestipärast, kohalik tooraine ning selle puhtus ja värskus on au sees. Ka leiva-saia küpsetavad Moonikad (mitte Moonika nimelised naised, vaid pagar muu köögipersonaliga) ise.

Tellitud Siberi pelmeenid (kolme lihaga) nägid seenepuljongis isuäratavad välja. Nii minu nägemis-, haistmis- kui maitsmismeel said naudingu.  Seenepuljong oli kaua tõmmanud ja intensiivse maitsega. Nii puljong kui pelmeenid olid hästi maitsestatud, aga puljongi tugev maitse varjutas ära pelmeeni lihatäidise ja nii ei saanud ma aru milliste loomade hakkmassist see koosnes. Kõrvale serveeritud hapukoort oli vaja puljongi lahjendamiseks. Üldiselt oli see aga päris viiskas roog.

Metskitsefilee, juursellerikreemi, õunapliini ja pohla BBQ glasuuri osas olin kahtleval seisukohal. Nimelt ei ole mul õnnestunud Eesti restoranides hästi küpsetatud metskitsefileed saada, mistõttu ei ole nimetatud uluk mu suur lemmik.

Tahtsin liha medium rare‘na, teenindaja soovitas aga mediumina ja lubas, et nende roog on ka nii väga maitsev. Lasin end ümber veenda.

No ei olnud nii ülimaitsev, pisut kuiv tundus, oleksin eelistanud siiski medium rare.

Väga mekkisid õunapliin ja seened(!), pohla BBQ passis maitselt küll metskitsega, aga oli lihtsalt liiga rammus. Kastme tummisus tegi roast jõuluprae ja kaste ei sobinud kerge metskitselihaga. Liha oleks parem olnud näiteks kergema burbooni-palsamiäädika-pohlamoosikastmega.

Ka seekord ei õnnestunud mind metskitseusku pööata.

Toit – 9/10

Atmosfäär – 6/10, nagu vanaemal külas.

Teenindus – 7/10 usin ja viisakas, aga väheke sahmiv. Teiste laudade teenindaja võttis asja rahulikumalt ja kuidagi suhtles sujuvamalt klientidega.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et koha omanikud on suure töö ära teinud, kui on suutnud nii pikalt ja ühtlase tasemega kuskil pärapõrgus asuvat söögikohta edukalt toimivana hoida. Suur aitäh tehtud töö ja vaeva eest (pääsukese- kui ka ristikumärgi võib julgelt söögikaardile lüüa) ning Moonile pikka iga.

Gastrofoodie

 

 

Kui süldist ja seapraest on kopp ees

Mina peale jõule ei viitsi ise enam midagi vaaritada ja kiikan uuesti söögikohtade poole, kes minu vaeva vähendaksid ja tavaliselt kipub see olema siis Aasia köök – värskem, väherasvasem ja mittetraditsiooniline. Sel jõulujärgsel perioodil peale kinoskäiku astusin sisse Taste Of Asiasse ehk lühendatult TOA-sse. Asub Tallinnas, kohe Coca-Cola Plaza kino kõrval Rotermanni kvartalis.

Kellele sobilik? – Rotermanni kvartalis jalutajatele; Coca-Cola Plaza külastusejärgseks istumiseks; džinnisõpradele.

Kategooria – ♥ restoran

Esimeseks ampsuks võtsin Vietnamipärased värsked kevadrullid tiigerkreveti-mangotäidisega. Rullide kõrval olev kapsasalat oli mõnusalt krõmpsuv ja pani suu kergelt õhetama.  Kel soovi, saab vürtsikuseastet lisada roa juures oleva tšilliga. Kahjuks tappis roa rulli sees olev mango, mis tundus mulle omakorda marineerituna. Kreveti maitset ei olnud üldse tunda, krõmpsud aedviljad rullis olid mango kõrval ära pehmenenud ja kogu roog oli väga lögane ja happeline amps. Veelgi hullemaks ja imalamaks tegi asja magus austrikaste. Salati sõin ära, aga rullid jäid alles.

Jaapani-pärane Tonkatsu rameni nuudlisupp sealihaga oli täiesti tavaline. Ainus, mis veidi seda rooga teistest omataolistest eristuma pani oli sojakastmega marineeritud kanamuna, mis oli meeldivaks üllatuseks. Maitselt hea, aga keskpärane ramenisupp.

Kuna rumala peaga tahtsime laudkonnaga ka magustoite proovida, siis peale eri džinntoonikute ( väga huvitav ja lai valik kadakamarjaviina ning teenindajad oskavad soovitada täpselt sinu maitsele vastavat džinni või džinnikokteili, küsige) degusteerimist ei jätkunud ruumi ja seega jätsime need järgmiseks päevaks, mistõttu kindlasti kannatas magustoitude visuaalne pool ja võib-olla ka mõneti ka maitse, kuna ei proovinud neid värskena. Aga siiski.

Esiteks friteeritud gyōza-taina taskud Matcha tee ja pistaatsiapähklitäidisega. No visuaalselt kenad, kuigi ei oodanud, et tasku nime all serveeritakse füüsalisuuruseid pallikesi (kurat, juursoleva füüsaliga oli jälle https://gastrofoodieblog.wordpress.com/2017/02/26/pulli-peab-saama/ teema). See ei olnud magustoit, parem mitte nikerdamisega nii palju vaeva näha ja teha paar samosa suurust ümbrikku, siis saaks antud rooga taskuks kutsuda. Kuna seismisega oli tainas õli sisse imanud ja krõbedus kadunud, siis jätsin hindamisel selle kõrvale ja keskendusin täidise maitsele. Macha tee ja pistaatsiapähkel, tore kombinatsioon ja pigem ootasin mõrudamat maitset, mida vajadusel saaksin listatud mango-laimikastmega täiendada. Ülimagus täidis ja mango-laimikaste, mille seest laim oli kadunud ja mango lisas ainult C12H22O11 tulle, siis teine toit, mis ei kutsunud minus esile ühtki positiivset elamust. Ja ühtki mangot ei soovi vist kolm aastat mitte ainumaski roas näha.

TOA šokolaadikook – vau, tõsiselt vau. Kokk on kas tõsine trendipede või supertoidu fänn. Igatahes suutis ta ära rikkuda minu jaoks šokolaadikoogi. Ma arvasin, et mitte kunagi ei õnnestu kellegi šokolaadist tehtud magustoitu nii psse keerata, et see lausa söödamatu oleks, aga näe, eksisin.

Pähkli-tšiiaseemnepõhi oli nii kuiv ja maitsetu, et mul tekkis küsimus, kas kokk on ise selle roa kõiki komponente koos proovinud, või piirdus ta ainult šokolaadise osa maitsmisega. Passionikreemi polnud koogi niisutamiseks piisavalt, aga mul ei olnud sellest lugu, võib-olla juba foobiast, aga mulle tundus see ikkagi mango maitsega (ma pean vist järgmise aasta sees psühhiaatrile pöörduma selle foobia ravimiseks). Kookostapiokk oli ok, aga ei suutnud magustoitu päästa.

Jee minu võit, peale pühi söömata jäänud magustoidud tulevad ainult kasuks.

Toit – 5/10. Punkt juures marineeritud kanamuna ja suure džinnivaliku eest.

Atmosfäär – 8/10

Teenindus – 7/10. Teenindajad tunnevad roogi-jooke, oskavad soovitada, aga pead pidevalt ise nende tähelepanu püüdma.

Jäägu halvad kogemused vana-aasta sisse, kõigile põnevaid ja hõrke maitseelamusi uuel aastal!

Gastrofoodie

 

 

 

 

Lõuna vs. põhi

Teadmisjanu ja võrdlusmomendi otsimine paneb inimest ringi liikuma, uusi maid külastama ja uusi kogemusi saama. Mina proovin reisidelt leida alati võimalikult autentset söögielamust, mis paratamatult paneb mind sihtriigi kulinaariat võrdlema Eesti nn võõrköökide pakutuga.

korealaste külalislahkus

Hiljutisel reisil lõunamaale õnnestus mul einestada ühe Korea pere seltsis, kus pereema oli lahkesti nõus võõrustama ka välismaalasi. Proovisin küüslaugu-tšilli kastmes sealiha, mida perenaine lahkelt täiendas erinevate lisanditega. See eine lõi kohe võrdlusmomendi enne reisi külastatud Gotsu, Kyuho’s Kitchen’iga.

Antud Korea restoran asub Tallinnas Pärnu maantee 62a maja keldris. Esimese tuhinaga on lihtne sealt mööda jalutada.

Kellele sobilik?Uue Maailma asumi elanikele; Pärnu maanteel töötavatele kontorirottidele lõunatamiseks; autentse Korea köögi ihalejatele.

Kategooria – ♥ restoran

Gotsu on siinmail juba kanda kinnitanud, aga suur oli mu üllatus, kui  seda lõunasel ajal külastades oli endiselt söögisaal puupüsti täis. See on hea märk, st et söögi kvaliteet pole alla käinud. Need, kes väikeseid ja kitsaid ruume ei kannata, neil tasub kohta väisata peale lõunasi tipptunde.

Mitte ainult meestele

Menüü endiselt suures osas sama. Lühike, aga lööv. Polegi midagi vaja erilist muuta, kui on leitud eestlaste lemmikmaitsed ja neid tehakse endises headuses.

Esimese käiguna proovisin bibimbap’i. Noh, portsjon oli toekas ja täidab näljasemagi mehe kõhu ning toit oli üsna suupärane. Munakollane oli ootuspäraselt vedel ja üldse selline viisakas roog. Aga…Selline veidi niru tunne jäi. See juhtub siis kui ootused on kõrged ja siis lajatab reaalsus.

Ootused vs tegelikkus
Ootused vs. tegelikkus

Ei saa öelda, et toit poleks maitsev olnud, aga ootasin assortiid värskeid rõõmsaid aedvilju, mida innukalt riisi sisse segada. Kolme vettinud kurgiliistakat, paari porgandi- ja rediseviilu ning nelja rukkolalehte vaevalt et aedviljaassortiiks nimetada saab. Siiski kõrvale tellitud kimchi päästis roa.  Andis juurde parajalt vürtsikust ja happelisust. Kimchi on üldsegi neil parim, mida Eestis saanud olen. Seda saab Gotsust julgelt ka kaasa osta.

Veel on Gotsu tuntud ka oma frititud kana poolest, mis maitsestatud küüslaugu-tšilli kastmega. Palusin teha kastme ekstra vürtsika. Väga seda ekstra vürtsikust ei tundnud, aga kana oli ikkagi maitsev ja krõbe ning oma vanas headuses. Kõigile kohustuslik proovida. Küll aga tõstis mind taevasse roaga kaasas olnud salat. Nii maitsekas! Kui nad suudavad isegi hiina kapsa (mis on täielik silo) maitsvaks teha, no siis enam paremaks ei saa minna.

DSC_1492 - Copy

Veel jäi mulle letil silma sidruni-beseekook, mu lemmik! See oli nii ilus ja nägi väga hõrk välja, aga mul oli kõht lihtsalt liiga täis, et seda proovida, jääb teiseks korraks.

Toit – 8/10

Atmosfäär – 6/10

Teenindus – 8/10

Kumb siis võrdluses peale jäi, lõuna või põhi? Võitjat aimasin juba siis, kui Korea peres üheks lauale kantud lisandiks pakuti praetud kanaviinerid munaga, samuti ka Eestis söödud kimchi oli parem. Ütleme nii, et alati ei pea reisima seitsme maa ja mere taha, et autentset ja head toitu süüa.

Gastrofoodie

 

 

Mida süüa Lätis? Saldējumsi, Kārumsi?

Tõele au andes, siis mõlemat sõin Lätis olles ka. Kārums oli tavapärase kvaliteediga, ka meil on enamik antud brändi toodetest kauplustes täiesti saadaval.

Riias on tore, et igast meie mõistes ajalehekioskist, võib saada väga head lahtist jäätist. Veidi üllatav oli, et juba pakendatud  toodete hulgas sorbetid on Lätis enamasti vahvlitopsis, kuid meil pigem pulga otsas.

Ka Lidos käisin. Mitte selles puuveskis, vaid ühes kaubanduskeskuses. Retseptid samad, võib-olla Lätis lihtsalt laiem valik. Näiteks suveperioodil oli rõhku pandud smuutivalikule, ka salati- ja magustoidulett tundus pikem. Veel oli plussiks see, et kuigi külastasime Lidot hilisel pärastlõunal, siis ikkagi suutsime pakutust endile hommikusöögi välja võluda (eri salatilisanditest: heeringas, keedumuna, peedisalat – kokku sai väga hea rosolje, lisaks kohv, mahl ja mannavaht piimaga, kohvikõrvaseks miskine saiake). Tore!

Ei ole eelmainitu vastu mitte midagi, aga siin toon ära mõned muljed ja mõtted juhuks, kui külastate Lätit ja Lidosse minna ei soovi.

Kohvik  Pie Martas, kohe Alūksne järve ääres. Facebookis on nad küll baari ja grilli nime alla leitavad, aga siiski pigem kohvik.

Kellele sobilik? –  Alūksne järve ääres puhkajatele; turistidele; ornitoloogidele; lastega peredele.

Kategooria: ♥ kohvik/bistroo

Algul tundub eelmainitud kohvik pigem väikese paadikuuri mõõtu välja andvat, kuigi seest on ta suurem kui väljast tundub. Lisaks lisandub kohvikule veel hiigelsuur terrass, nii et ruumi jätkub. Ka on kohe kohviku kõrval tore paadisild, mille juures saab lõbusõitu teha parvega Kaija (tõlkes kajakas), aga seda ainult ettetellimisel (lisainfot SIIT).

20170618_172641
Maaliline paadisild

Kohvikus saab hakkama vene keelega, ingliskeelsed menüüd on küll täiesti olemas, aga teenindajad seda keelt ei valda. Kohalike soovitusel proovisime sealiha Läti moodi.

Toit saabus lauda kiirelt. Nagu selgus, siis see roog oli sarnane sealihale teki all, ainult ilma sibulata. Õhukeseks vasardatud sealihaviilud olid kaetud konservšampinjonide, tomativiilude ja juustuga. Roog koosnes üsna mitmest komponendist ja vahelduseks oli tore näha aurutatud köögivilju salatite kõrval. Nii friikad kui küüslaugumajonees olid eestasele juba tuttavad maitsed. Ka sealiha oli suupärane. Ainuke miinus, et võib-olla oli liha liialt õhukeseks taotud ning pisut oli liha mahlasust kaotanud ja tundus väheke kuivavõitu. Siiski üsna korralik roog, patt oleks millegi üle nuriseda.

Toit – 7/10

Atmosfäär – 8/10

Teenindus  – 8/10, sest tellimine käib letist.

Kui satute Daugavpilsi, siis kesklinnas leidub mitmeid õdusaid pubisid, kuhu sisse astuda. Tundub, et linnas on hakkamas võidukäiku tegema hipsterikultuur. Palju kena graffitit ja üha rohkem rõhku tänavakultuuril ja -kunstil.

Fine diningut soovides asusime tuttava soovitusel sisse kohta nimega Art Hub.

Leitav ka Facebookist.

Kellele sobilik? – kui soovid fine diningut, aga ei viitsi end väga üles lüüa; pulmade ja sünnipäevade tähistamiseks.

Kategooria: ♥ restoran

Koha nime järgi tekkis ettekujutlus paigast, kus moodsat kunsti presenteeritakse koos kaunilt serveeritud toiduga. Sisenedes tekkis hoopis teistsugune mulje.

Välisukse juurde oli riputatud maailmakaart, kus külastajad said nööpnõeltega enda päritoluriigi ära märkida. Kaardi järgi tuvastades polnud me seal esimesed eestlased.

Kõikjal seintel rippusid Hollywoodi filmiklassika postrid, mis pigem sobiksid mõnda dinerisse kui fine diningut lubavasse restorani.  Kunsti kujutas ühes seinas asuv videoinstallatsioon, mis kujutas Daugavpilsi arhitektuuripärleid ja teises seinas vastandus sellele seinamaal rannaäärsest veekogust. Ee, minu jaoks jäi kogu kontseptsioon arusaamatuks.

Edasine mulje läks üha veidramaks. Meid teenindasid valgetes pluusides ja kinnastes teenindajad, samas kui pidulikkust lõhkusid roheliseks värvitud nikerdatud puidust piilarid, mis tekitasid tunde, nagu oleksime Lidos.

Teenindus oli nii ja naa. Kui alustasime teenindajaga vestlust inglise keeles, siis põgenes ta kiirelt lauast enne, kui jõudsime selgitada, et oleme vähesel määral suutlikud ka vene keeles kõnelema. Asi läks veidramaks, kui meie tellimust tuli võtma teenindaja, kes suutis suhelda inglise keeles, aga ülejäänud õhtu teenindas meid neiu, kes ingilse keelt ei vallanud ja kui meil tekkis mõni küsimus, mida me ei osanud vene keeles küsida, siis iga kord pidi ta kutsuma selle teise teenindaja, mis tekitas suhtlemisbarjääri ja ebamugavust kõigile. Ei saanudki aru, miks inglise keelt kõnelev teenindaja ei oleks siis meie lauda võinud lõpuni teenindada.

Grillitud aedviljad

Salat, mille ise pead kokku komponeerima, kuigi oled hoopis tellinud toorest porgandit ja lillkapsast…

Kuigi teenindaja oli püüdlik, siis tänu kelebarjäärile ei saanud ta meie soovidest päris lõpuni aru. Soovisime grillitud aedvilju (paprika serveeriti koos seemnetega ja oli jäetud puhastamata, muidu olid aedviljad maitsvad) ja ka aedviljaassortiid toorena (mis pidi sisaldama porgandit, paprikat ja lillkapsast). Ometi olid toored aedviljad muutunud salatikomponentideks, ainult et ilma ühegi maitseaine ja kastmeta. Ei tea, kas oleks pidanud ise köögist õli, soola ja pipart juurde küsima ja kohapeal kurgi-tomatisalati loomise performance tegema? Ka avas ta veinipudelit nii, et saime terve õhtu klaasist korgitükke välja õngitseda.  Entertainment missugune!

Toidust ka. Tellitud luuüdi oli väga maitsev. Kahjuks ei piisanud juures olevast saiaõhikust selle rammususe leevendamiseks. Juurde oleks vaja olnud mõnda hapukat sidruniviilu või pehmet kukli- või saiatükki.  Lõhetartar koosnes ainult tükeldatud tomatist ja lõhest, roas puudus täielikult kahte maitset siduv kompunent (õli, majonees, happelisem marinaad, kapparid vm). Ka polnud seal piisavalt soola ega pipart.

Rib eye steik oli kohutavaim, mida olen kunagi maitsnud. Kuigi see oli kenasti küpsetatud soovitud küpsusastmele, siis liha enda kvaliteet oli nii vilets, et see oli kuivem kui nii mõnigi üleküpsetatud lihatükk, mida oma elus söönud olen.

Kaaslase New York steik oli veidi õnnestunum. Pool lihatükist oli täitsa pehme ja söödav, teine pool väheke väsinum. Kui eelroog jõudis lauda kuumana, siis pearoad saabusid lauda leigena.

Magustoitu ei hakanud proovima, sest oodatud fine dining elamust ma ei saanud.

 

Rib eye

 

New York

Toit – 5/10

Atmosfäär – 7/10

Teenindus – 6/10

Läti rahvuslik uhkus?

Riia – söögikohti rohkem kui külastada jõuad. Seekord vaataasime ringi ka kesklinnast eemal, seega annan tagasisidet paari koha kohta, kui satute Riias ka äärealadel uudistama, näiteks ülikoleda Läti Rahvusraamatukogu juures.

Kohe sellest üle tee on tavaline metallist kioskiputka, mille taga on tavaline metallist kioskiputka, mis lähemal vaatlusel osutub kohvik-bistrooks. Kohvik-baar Cafe 22, Facebook on neil olemas.

Kellele sobilik? – kohalikele Mustamäe linnaosa tüüpi majades elavatele inimestele einestamiseks; bussi, trammi vm transpordivahendit ootavatele inimestele; kohalikele pensionäridele kokkusaamise, klatšimise ja flirtimise kohaks (ausalt ka, ma ei liialda, selline lantimine käis päise päeva ajal, mida ööklubides ka iga öö ei näe :D).

Kategooria: ♥ kohvik/bistroo

Pigem on nad keskendunud buffet pakkumisele. Võileibu ja vrappe sealt ei leia. Saab kooki ja toekat lõunasööki, mille valik on suur. Hommikusööki pakuvad nad ka, aga kuna sattusime sinna keskpäeval, siis jäime napilt ilma. Püüdsime siis endale meelepärase menüü kokku kompunnida. Kartulisalat ja rosolje, marineeritud tomatid, ekleerid ning late.

Salatid oleksid rohkem majoneesi-hapukoort ja soola soovinud, muidu polnud viga, aga ei midagi erilist. Kõrvale asetatud kuivetanud leivatükid küll treenisid hambaid juhuks, kui kunagi paljaste kihvadega kedagi maha peaks tahtma murda, aga mingit maitseelamust need  ei pakkunud. Marineeritud tomatid olid vähem äädikased kui eestlased on harjunud ja minu maitse jaoks olid need liiga magusad. Ekleeris oli mõnus üllatus. Need sisaldasid tavapärase kohupiima või vahukoore asemel ehtsat keedukreemi, mõnus. Kohv oli küll kange, aga mitte eriti maitsev, selle pärast ei läheks enam sinna tagasi. Või ka asjaolu pärast, et kui Kaaslane juhtis teenindaja tähelepanu sellele, et kassa kõrval üks prussakas üritas maha pudenenud porgandisalati tükki eemale lohistada, siis teenindaja vaatas nii talle kui prussakale mõistmatu näoga otsa. Võit prussakale! Tema lapsed köögis said igatahes kasvamiseks vajalikku A-vitamiini sel päeval kätte.

20170622_125238

Toit – 5/10

Atmosfäär – 6/10. Mis värk nende seinamaalingutega on?

Teenindus – 4/10

Kes satuvad aga Riias Lucavsalasse mõnd kontserti kuulama ja juhuslikult peaksid ööbima nt hotell 

Vilmājas, siis samas tänavas on kohe pubi/restoran lkrogs. Facebooki leht on neil olemas.

Kellele sobilik? –  Lucavsala kontserdihuntidele; hotell Vilmāja külastajatele; kõigile, kes soovivad head toitu.

Kategooria – ♥ restoran

Koha liigitamisega on mul raskusi, sest kohati kasutatakse sisekujunduses palju rustikaalset puitu ja baarilett viitaks otseselt inglise stiilis pubile. Kohati jällegi on kasutatud palju tekstiili, moodsaid sisekujunduselemente ja lauad on kaetud linadega, seega pigem ikkagi restoran.

Minu  üllatuseks on neil pakkuda ainult kahte sorti õlut. Kohalikku ja Tšehhi oma. Valige Tšehhi oma, proovisin mõlemat, üks ei kannata kriitikat.

Väga maitsesid mulle tellitud kalmaarirõngad. Kaste oli piisavalt küüslaugune ja taignas oli tunda mõnusat õlle maitset. Sealihašašlõki portsjon vastas  pubi prae suurusele. Liha oli mahlane ja hästi küpsetatud, aga selline ok tasemel. Väga meeldis juures olnud marineeritud sibul, mis andis roale veidi vunki juurde. Täiesti hea roog.

Toit – 8/10

Atmosfäär – 9/10

Teenindus – 9/10

Veel väikeseid tähelepanekuid ja ääremärkusi ning soovitusi, kus kindlasti tasuks süüa-juua.

Kui satute Aizkraukle linna (seal asub Pļaviņase hüdroelektrijaam) ja IGA kaubanduskeskusesse, siis selle külje peal on bistrooketi Panna kohvik (teine asub Lielvārde linnas), mida soovitan kindlasti külastada. Nii maitsvat ja ühtlasi soodsat söögikohta pole mul õnnetunud veel Lätis külastada. Kahju, et telefoni polnud kaasas ja seetõttu ei saanud ka arvustust teha, aga kõik maitseb seal ülihästi. Pakuvad nii erinavaid kala- kui lihatoite, suurel hulgal salateid, saab ka vanakooli sööki: leivasuppi, kompotti vahukoorega, saiavormi jne.

Ja resisellidele, kel selle kuuma ja palava suveilmaga (homeeriline naer saalist) tekib igatsus Havanna järgi, siis võib paariks dringiks sisse põigata Riia vanalinnas asuvasse Cuba Cafe’sse.

Autentne atmosfäär, sõbralik personal ja maitsvad kokteilid.

Kohtumiseni Lätis!

Gastrofoodie

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pärnumaa rannas

Plätud on küll jalas, aga mitte palavuse pärast, vaid sellel põhjusel, et kummikud jäid maale ja tenniseid ei taha ma lompides niisutada.

Siin blogis ei tule juttu nädalalõpu nimelisest mälupulgamuusika üritusest, mis hetkel Pärnu lahe ääres veelinde, Soome turiste ja vanainimesi hirmutab. Kirjutan hoopis arvustuse kohvikute ja bistroode keti Amps ühest söögikohast, mis Tallinnas Pärnu maanteel Politseimaja kõrval asub.

Kuna proovisin ära nii bistroo kui ka kohviku osa, siis on kirjutis kahes jaos.

Asukoht ja sissepääs ühine.

Kellele sobilik? – Pärnu maantel töötavatele riigiteenistujatele jm kontorirottidele lõunasöögikohaks; neile inimestele, kel politseisse, töötukassasse või mõnda neist loendamatutest mööbli- või sisutuspoodi asja, mis Pärnu mnt ääristavad; võib külastada nii üksi kui mitmekesi.

Kategooria: ♥ kohvik/bistroo

Iroonilisel kombel on bistroo kujunduses pilkupüüdvaks kujunduselemendiks Pärnu rannahoone. Koos lavendliga tekkis küll igatsus sooja merevee ja kuuma rannaliiva järele. Ülejäänud must-valge tahvelseina imitatsioon, no las ta jääda.

Kuna külastasin bistrood pea sulgemisaja lähedal, olin üllatunud, et toit veel värske ja isuäratav välja nägi. Menüü oli lühike, aga piisavalt mitmekesine. Silmasin isegi läätesepada menüüs, seega veganid ei pea ainult salatiga leppima. Samas hinnaklass kõige odavamate killast ei olnud, eriti bistroo kohta. Igapäevaseks lõunaks veidi kallivõitu.

Võtsin aurutatud liha porgandi, keedukartuli ja sooja kastmega, juurde kapsasalati ja peedi-küüslaugu salati. Leivale pakuti juurde küüslauguvõid. Liha oli isegi teeninduse lõpus veel mahlane ja polnud kuivanud, samuti oli see hästi maitsestatud. Salatid olid ka päris head, keedukartul oli tavaline. Ainus, mis hästi ei maitsenud, oli kaste. Veidi imeliku hapuka maitsega. Ka valmistas pettumust, et paljulubavas küülauguvõis oli päris küüslaugu asemele küüslaugusoola maitsestamiseks kasutatud.

Toit – 7/10

Atmosfäär – 7/10

Teenindus – 7/10. Teenindaja küll kasutas kõiki vajalikke viisakusväljendeid, aga päeva lõpus oli naeratus näolt kadunud ja oli märgata väsimust näos.

20161123_165132 - CopyKohviku kujundus tundus veidi sünge olevat. Mäletan veel aegu, kui Pärnu kohvik oli mu üks lemmikumatest. Pärnu Ampsu küll ei tõmba kohvitassi taha jutlema.

Koogilett nägi väga isuäratav välja. Isuäratav polnud taks, mida 4 x 4 cm koogiruudu eest küsiti. Selle koguse kohta oli ikka kohviku toit väga ülehinnatud. Leppisin taskukohasema kaneelisaia (hea maitsega, aga võinuks pehmem olla) ja kakaoga. Kuna ooteaeg oli hirmus pikk, siis tekkis juba kahtlus, et teenindaja hakkas kohapeal kakaoube jahvatama. Loomulikult selgus, et jook oli tavapärane lahustuvast pulbrist tehtud rüübe ning muidugi lisas viimaks saabunud kakaole mõrudust see, et kaks laudkonda, kes saabusid kohvikusse peale meid, said enda soojad söögid enne meie laudkonna jooke kätte. 

Toit – 6/10

Atmosfäär – 6/10

Teenindus – 4/10

Järgmine arvustus tuleb autosalongist, mis kuuldatavasti müüb jube head kebabi. #tigrangevorkjan

Gastrofoodie

 

 

 

 

 

 

Mis on sinu lemmik kuuma ilma suvejook?

Igale oma, mõnele Mojito, mõnele rosé, minule smuuti. Muul ajal ma smuutisid üldse ei joo. Suvel on hea võtta üks marjane ja jahutav mahedik. Kui on eriti kuum suvepäev, siis sageli midagi muud ei jõuagi päeva jooksul tarbida, sest smuutid on ühtlasi ka kõhtu täitvad.

Aga igaüks leiab endale sobiva janukustutuse Haapsalust Herman’i bistroo & baarist.

Haapsalu 3

Kellele sobilik? – kõigile, kes tahaks lihtsamalt süüa (nt võiku ja tass kohvi); kunstiinimeste kogunemiskohaks; kokteiliks või paariks.

Kategooria: ♥ kohvik/bistroo

Juba sisse astudes tekitab värviküllus rõõmsa meele ja loob sellise boheemlasliku õhkkonna, mida täiendavad kenasti kaunid maalid seintel ja veidi hipsterlikuna (siin halvas mõttes) mõjuvad “vaimukad” mõtteterad.

Aga personal on chill ja suure südamelahkusega tervitavad iga kliendi saabumist.

Menüü on Hermanis üsna lühike ja jäi silma, et enamik toite on pigem kergemaks kõhutäiteks või siis sellised, mida saaks kiiresti fritüüris kokteili kõrvale valmistada. Ei tea, kas päris bistroo mõõtu nii välja annab.

Kes on autor?

Joogikaart seevastu on väga külluslik, mitmeküllast valikut on nii mittealkohoolsete kui alkohoolsete jookide seas. Herman ise rõhutab džinnikokteilide headust.

Aga mina mässajana ei läinud liimile ja tellisin mustikasmuuti. Hirmus suur kogus mahlast smuutit kanti ette, mitte et ma kurdaks! Jess, ei olnud üleliia magus, pigem oli lastud mustikate enda magusus joogis kandvaks maitseks jätta. Pärast naeratasin ka oma siniste hammastega ja tänasin võõrustajaid maitsva kosutuse eest!

Aga kuna ma ei teadnud, et see smuuti nii suur on, siis jõudsin ka kõhutäiteks tellida sulavõise viini šnitsli tartari kastme, coleslaw salati ja steak-friikatega. No ma lihtsalt pean iga kord, kui menüüs näen, šnitsli ära proovima.

Personaalselt ma ei saanud aru, miks šnitsel enda juurde üldse kastet vajab ja pealegi tartari, mis minu eelistuste kohaselt käib pigem kala juurde. Noh jah, lauale ilmus ta kiirelt, mis minu jaoks ilmne ohumärk. Seda rooga kirjeldades jäävad sõnad kurku kinni, nagu ka etteantud šnitsel. Ilmselgelt oli roa põhilised komponendid fritüüris paari minutiga tehtud. Kahjuks ainult ei olnud õli piisavalt kuum olnud, mistõttu friikad olid kuivad ja õlist läbi liisunud ja maitsesid ainult päevalilleseemnete järgi. Šnitsli paneering, mis peaks olema krõbe, oli samuti imendunud õlist raske, seega mulle jäi täielikult mõisetamatuks, miks kokk sinna peale veel supilusikatäie võid lisas. Sest retsept näeb nii ette? Jah, üldiselt küll, aga siis on šnitsel ka krõbe, mis vajab lihatüki niisutamiseks rasvainet. Kui minu roas olevast šnitslist oleks saanud 100 ml rasvainet välja pigistada, siis viimane asi, mida ma tahan taldrikul veel lisaks näha, on või. Asjale lisas õli tulle (saite aru, pun missugune 😀 ) rammus majoneesine tartar, mis kohe kuidagi ei sidunud roa kõiki komponete üksteisega vaid andis vunki juurde tekkivale iiveldustundele. Ja see salat. Coleslaw oli muundunud tavaliseks tomati-kurgi-sibulasalatiks ja üheks jubedamaks, mida iialgi maitsnud olen (muidugi ei ületanud see tomati-kurgi-jääsalatit ketšupiga, vaata ka “Veidi nagu filmiblogi”). Vesine, närtsinud ja ilma õlikastmeta sidumata.

Toit – 4/10. Puhtalt smuuti pärast annan niipalju.

Atmosfäär – 8/10. Saab vähem, sest kamin või ahi ajab jubedalt tossu sisse.

Teenindus – 8/10. Südamlik, aga tudengist teenindaja ei suutnud eriti tellimusi meeles pidada, kuigi rahvast polnud palju ja menüü ei ole teab mis  pikk.

Joogile läheksin sinna teinegi kord, aga sööksin enne kuskil mujal kõhu täis.

Gastrofoodie

 

Seest siiru-viiruline, pealt kullakarvaline

Viimastel aastatel on ülim rõõm näha, et suursugused mõisad Eestis ei kao unustustehõlma ja neid aegamööda restaureeritakse ning taasavatakse restorani ja hotellidena, et kõik eestimaalased ning miks mitte ka külalised välisriikidest saaksid tutvuda nende väärika ajaloo ja arhitektuuriga.

Oli minulgi suur rõõm konverentsi käigus külastada kaunist Padise mõisa, millest mööda olen sõitnud lugematu arv kordi, kuid kuhu sisse pole kunagi põiganud, kuigi võinuks. Nimelt Padise mõisas ei tegutse mitte ainult hotell, vaid ka restoran, kuhu on kõigil võimalus sisse astuda ja keha kinnitada või ilusa ilma korral välisterrassil tassikest kohvi juua. Facebookist saab lugeda lisaks ka seal toimuvate ürituste kohta.

Kellele sobilik? – Padise kloostri külastajatele; Padise mõisas ööbijatele; kontserdisõpradele; pulmade ja juubelite pidamiseks.

Kategooria: ♥ restoran

Mõisal on värvikas ajalugu, mida mõisahärra Karl von Ramm võimalusel külastajatele meelsasti tutvustab. Ka kodulehel on väike esitlus ning lisainfot saab samuti lugeda SIIT.

Koha interjöör on suursugune. Puitparkett, täispuitmööbel, lühtrid, kangad. Kõik on omavahel harmoonias ning üldpildist õhkub väärikust ja elegantsi, nii nagu mõisale kohane. Von Rammid on suure töö ära teinud, au ja kiitus neile selle eest.

Külastajal tasub ringi uudistada ja piiluda erinevatesse tubadesse. Meie einestasime mõisa peasaaalis, aga igal ruumil on erinev temaatika. Kajuks minu konverents polnud ööbimisega, seega teise korrusega mul tutvuda ei õnnestunud.

Konverentsile kohaselt oli eine kolmekäiguline ning eelroaks pakuti pirni-õunasalatit fetajuustuga. Fetajuust andis roale mõnusa soolakuse, aga pirn oli serveerimiseks liiga toores ja kõva. Tüümiani- või rosmariinikaste oli liiga tugev ning see koos tugevamaitselise sibulaga kippus kogu roa maitset varjutama.

Pearoaks ahjupraad sealihast hautatud kapsaga. Kapsas ja keedukartulid oli hästi maitsestatud, kuigi mulle meeldiks kapsa küljes väheke kibedamat õllemaitset lisaks tunda, aga see on lihtsalt minu personaalne maitse-eelistus. Padisel pakutud kapsas oli ka ilma tumeda õlleta väga hästi valmistatud. Liha oli samuti mõnusalt pehme ja maitsekas. Millest ma hirmasti puudu tundsin, oli kaste. Prae juures oli ainult supilusikatäis praeleent. Sellest ei piisanud ei liha ega kartuli niisutamiseks. Üks kannutäis koorekastet või praeleent oleks ära kulunud. Isegi mädarõigast või sinepit, millega rooga siduda, ei pakutud juurde.

Nn “roheline” roa juures oli täiesti mõttetu. Salatileht ja “röstitud” tomat, mis oli ahjus vaevu leigeks läinud, ei täiustanud rooga kuidagi, pigem tõid punkte alla.

Eine lõpetuseks pakuti kohupiima-virsikukooki marjakastmega. Visuaalselt nägi kook hea välja. Täidises andsid kompotivirsikud kohupiimale seda mõnusat lisaniiskust. Kahjuks ei jätkunud kohupiimatäidist koogi lõpuossa. Kuna põhi oli ebaühtlane ja liiga tihkeks küpsenud, siis kook jäi lõpuni söömata, sest see oli lihtsalt osaliselt liiga kuiv ja selle niisutamiseks ei olnud juures ka piisavalt marjakastet.

Samas pakkus Padise mõis meile suurepäraseid veine ning kohv oli ülimalt hea. Ka pakuti võimalust kohvi asemel teed juua.

Toit – 6/10

Atmosfäär – 10/10

Teenindus – 6/10

Ma ei tea, ma olin natuke pettunud. Nii söögi kui teeninduse osas. Võib-olla on teised mõisad mind veidike ära hellitanud, aga ühelt mõisaköögilt ootaksin ma rohkemat.

Teeninduses peaks ikkagi nii käima, et peale roogade ettekandmist tuntakse ka vahepeal kliendi vastu huvi, mitte kliendid ei pea veiniklaaside, kohvi- ja veekannude täitmiseks teenindajaid köögist või maja pealt otsima.

Asi ei olnud ka selles, et grupimenüüd ongi tavaliselt lihtsamad, vaid selles, et ka lihtne toit peab olema maitsev.

Kui restoran kasutab kallimat toorainet, ootan ma kliendina ka roa peenemat serveeringut. Kui tellin lihtsa sibulasupi, võib supp olla rustikaalne, mis minu meelest on ka väga okei, aga mõlema näite puhul peab söögi maitse olema väga hea. Ei saa olla nii, et homaari Thermidor’i stiilis pakun À la carte, aga sibulasupis lasen sibulad kõrbema, soola ei lisa ja Emmentali, Gruyère või Pecorino asemel kasutan miskisugust määramata piimasisaldusega juustulaadset toodet.

Antud hetkel hakkasin mõtlema, et kui peaksin Padise mõisas oma sünnipäeva ja kutsuksin sinna ka stereotüüpilise “tädi Maali”, siis ma olen kindel, et ka mu kallile tädi Maalile poleks meeldinud pakutud toit.  Salatil oleks olnud mingi imelik rohumaitse juures, kindlasti oleks ta tormanud kööki seapraele sinepit ja leiba juurde nõutama ning koogi kohta oleks väitnud, et ta oleks võinud ise omatehtud õunakoogi kaasa tuua selle viguri asemel. Ning kui antud roogi oleks pakutud mu pulmas, oleks ma ilmselt enamus ajast viibinud vannitoas silmi peast nutmas.

Ühesõnaga, kui lihtsate toitudega on altminekuid, siis ei kutsu see mind ka À la carte roogi proovima, mis Padise mõisal on eraldi menüüs välja toodud.

Seega välisele hiilgusele ja toredusele vaatamata võiks uurida, kas sibul äkki seestpoolt mädanema pole läinud.

 

 

Gastrofoodie

 

 

 

Chikibriki!

Nii ütlen mehele kui on reaalselt vaja kahe minutiga miskit õhtusöögilaadset kaasa haarata.

Meie omavahelises kõnepruugis tähendab see seda, et kumbki meist lippab Solarise Keskuse CHI Take Away’st läbi.

Kellele sobilik? – inimestele, kes ei viitsi Solarise Toidupoe valmistoidu leti ees järjekorras seista; neile, kellele maitsevad head kevadrullid ja Aasia sugemetega toit.

Kategooria – ♥ kiirtoidukoht/takeaway/tänavatoit

Ühesõnaga, pikka blogipostitust siit ei tule, sest võtan sõna ainult ja ainult CHI Takeaway kohta (ei arvusta siin postituses CHI Restorani) ning CHI Takeaway’s põhitõed on alati samad:

a) teenindus on alati väga viisakas ja megakiire;

b) seal pole kunagi järjekorda;

c) sealsed kevadrullid on minu arvates Tallinna parimad;

d) nii põhilisandina pakutav riis kui nuudlid on alati ülihalvad;

e) ühest-kahest külastamisest täiesti piisab, et menüüst ülevaade saada – see on lihtsalt nii lühike!

CHI Takeaway enne remonti (kuna viimatisel külaskäigul polnud klõpsu tegemise võimalust). Keda huvitab, milline CHI Takeaway uues kuues välja näeb, siis Solarise Keskus ootab Teid!

Kirjutan arvustuse puhtalt viimatise söögikogemuse põhjal. Siiski pean nentima, et põhitõed kehtivad ALATI! Kuigi ootasin, et seoses Solarise Keskuse remondiga ja CHI Takeaway välise värskenduskuuriga saab uuendatud ka sisu, siis tundub, et nad jäävad endise kontseptsiooni juurde ning kliendid, kes tavapärasest erilisemat maitseelamust sooviksid, suunatakse viisakalt 0-korrusele CHI restorani.

Kõigepealt tahaks kiita CHI kevadrulle krevetiga.

Mulle väga maitsevad nii kana kui krevetiga kevadrullid, mida takeaway’st kaasa osta saab. Need on alati väga hästi maitsestatud, kapsas pole liiga lödi ega ka liiga krõmps ning nii kana kui krevette on täidises piisavalt. Mis kõige olulisem – mulle väga meeldib, et kevadrullid on sellised kuldsed ja pealt krõbedad. Neid tasub alati tervena kaasa osa, sest ainult nii säilitavad need oma krõbeduse. Asi, mis mulle CHI Takeaway’s üldse ei meeldi: kõik kaasa ostetud toidud pakitakse ühesuurusesse standardsesse plastist topisikusse ja kuna kevadrullid on pikad, siis teenindajale on antud käsk need pooleks lõigata ja kinnisesse kaanega plasttopsi surada. Mida sisaldab soe kevadrull kui see lahti lõigata? Ilmatu palju niiskust ja auru, mis kinnises suletud anumas enne maitsva ja krõbeda kevadrulli maitsvaks täidisega krepiks muudab.  See ei lähe mitte, seega kui tean ette, et chikibriki õhtu tuleb, siis palun alati teenindajal kevadrullid enda kaasavõetud sobiva suurusega anumasse pakkida. 

Viimati ostsin veel kaasa nuudleid, mis nagu juba traditsiooniks on saanud, olid maitsetud ja vesised, küll aga mitte lödid ja pigem aldentemad.

Proovisin maitsestamiseks kasutada tellitud magushaput kastet, mis aga ei lisanud nuudlitele mingit maitsenüanssi, muutis need hoopis veel vesisemaks. Pole tükk aega nii mõttetut kastet maitsta saanud, lubatud magus ega ka hapu maitse minuni ei jõudnud. Õnneks tellisin ka krõbekana, millel oli piisavalt ja päris maitsvat kastet juures, mis siis roale vähekenegi lubatud Aasia köögi maitset andis. Kana oli ka mõnusalt küpsetatud, parajalt mahlane ja maitseküllane.

Toit – 5/10

Atmosfäär – no ausalt, pingutasin mis ma pingutasin, aga kuidas sa annad soojatoiduletile atmosfääri  hinnet? Ei mõelnud välja, seega jääb andmata.

Teenindus – 9/10

Teenindus on alati kärme ja viisakas. Rõhk sõnal kärme, sest see on ikkagi takeaway koht.

Huvi pärast guugeldasin, mis CHI ärinimi on. Ei olnud chikibriki, aga kui korraldate ehitushanke, siis olge tähelepanelik, et keegi teie rahadega tšikibriki ei tee…

Gastrofoodie

 

 

 

 

 

 

 

 

Korstanpühkija ja pagar

Teate küll seda  Ivo Linna & Kaseke esitatud ning Olav Ehala kirjutatud laulu animafilmist “Pagar ja korstnapühkija”, mis meenus mulle külastades restorani Korsten Armastus & Hea Toit (leiab ka Facebookist).  Lihtsalt restorani asukoht on selline (praegune Kultuurikatel ja endine Tallinna Linna Elektri Keskjaama hoone), mis viis mõtted uitama antud filmile ja eks sellepärast ma seda ka külastasin, et vaadata, kuidas Korstnas tegelikult asjad käivad.

Kellele sobilik? – Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi, Kalasadama, Kuluurikatla ja Linnahalliga tutvujatele; Kultuurikilomeetril jalutajatele; ärikohtumiseks; sadamas maabunud turistidele; perega lõunatamiseks.

Kategooria – ♥ restoran

Tegelikult küll Korsten Armastus & Hea Toit korstna sisemuses ei asu, aga restorani suundudes saate korstna sisevaatele pilgu peale visata küll. Koha interjöör jällegi vana elektrijaama tausta arvestades industriaalne, küll aga pidin rõõmustama, sest erinevalt paljudest teistest industriaalsete sisekujundustega söögikohtadest on Korstnas peatumissõbralikud toolid.Sise

Seekord läks mereanniteema käiku.

Eelroana külluslik mereannivaagen, mis sisaldas austreid, hiidkrevette, langustiinie, jõevähke, sinikarpe, gratineeritud rohekarpe, grillitud beebikaheksajalgu, tšilli-koriandri kastet, küüslaugumajoneesi. Ütleme nii, et enamik roast jättis üsna külmaks ja mitte sellepärast, et roog oli jääl serveeritud. Tšillikaste ei olnud piisavalt maitsestatud ja nii jäi terav maitseelamus saamata. Langustiin oli maitsev, krevetid samuti hästi maitsestatud ja küpsetatud. Kaheksajalad  ja karbid polnud midagi erilist. Ainus, mis mulle kustumatu maitseelamuse jättis, olid austrid. Parimad, mida siiani Tallinnas olen suutnud saada. Kui neid saaks eraldi roana Korstnas tellida, käiksin seal kogu aeg söömas. Sain teenindajast aru, et need tulevad otse Prantsusmaalt, igatahes tarnija on neil hea.

Fritto misto (sisaldas parmesanitainas kalmaarirõngaid, beebikaheksajalgu, krevette ja räime, küüslaugu-kappari tartarkastet ning grillitud sidrunit) ei olnud üldse hea. Ma ei tea, kas asi oli selles, et tainast oli liiga vähe kalmaarirõngaste ümber, mis peaks tegelikkuses kaitsma rooga üleküpsemise eest, olid need liiga õhukeselt viilutatud või oli õli temperatuur liiga kõrge, igatahes kalmaarirõngad olid üle küpsetatud, nagu ka kõik muud roa koostisosad. Kuivikupuru söömise tunne oli. Ka tartarkastmes läks kapparite maitse täielikult kaduma, grillitud sidrun oli hea.

Pannil praetud huntahvenafilee, aasiapärane lillkapsariis seesamiõli ning isetehtud magushapu tšillikastmega jättis kahetised tunded. Huntahvenafileed oli täiuslikult küpsetatud, nii et need poleks mitte mingit kastet üldse sinna juurde vajanud. Ka lillkapsariis oli maitsev ja siis tuli see isetehtud tšillikaste, mis maitses nagu räim tomatis ja muutis kogu roa kalakonserviks. Mitte just päris see, mida ootasin. Lisandina juurde tellitud roheline salat oli jällegi mittemidagiütlev. No ei tundnud seda armastust, ei tundnud. Samuti läks hea toit mittemidagiütleva vahele kaotsi.

Toit – 6/10

Atmosfäär – 8/10

Teenindus – 8/10

Teeninduse kohapealt: sain väga hea teeninduse osaliseks. Kõik erisoovid täideti ja söök saabus kiirelt lauda. Lihtsalt mainin, et olen Korstnas saanud ka väga halba teenindust, kus vett tuli eraldi küsida, kõik võttis väga kaua aega ja kus kõrvallaua road unustati üldse toomata, aga seda klienditeenindajat ma ei märganud enam seekordse külastuse ajal. Ainult punkti võtan alla selle eest, et kui teenindaja pakkus kliendikaardi tegemise võimalust, siis unustas ta mainimata, et antud kliendikaart kehtib ka teistes Carmen Grupi söögikohtades, mida sain siis teada, kui üht teist Carmen Grupi söögikohta külastasin ja pealt juhtusin kuulma teenindaja kliendikaardi tutvustust, samas kui olin ise juba enda söögi eest täishinda tasunud.

Seega võiks nüüd need korstnapühkijad ja muud meistrimehed köögist välja visata ning pagarid, kokad ja abikokad peaksid pilvedest ja korstna otsast alla tulema ning korra meeskonnaga väikese mõttetalgu korraldama. Äkki püsikliendiprogrammi asemel panustada veidi enam roogade täiustamisele.

Gastrofoodie

 

 

 

 

 

 

 

Lihtsalt polnud pannkoogipühapäev

Sain õega üle tüki aja kokku. Tema tegi loengust poppi ja mina mõtlesin lihtsalt popp ja noortepärane olla ning Tallinna hiljuti avatud söögikohad üle tšekkida. Rõõmus jällenägemine sai väärikalt ühe mõnusa pärastlõunase brantši näol läbi viidud. Võtsime suuna Depoo toidutänavasse, kus iga veidi aja tagant jälle keegi omanäolise toidukioski avab.

Seekord õe soovitusel astusime sisse Margot Crepes&Waffles’isse.

Kellele sobilik? – Telliskivi tänaval uitajatele; brantšiks; lastega peredele pühapäevaseks pannkoogisöömiseks; neile, kes tahaks midagi head; Depoo ja Balti Jaama turu külastajatele.

Kategooria – ♥ kiirtoidukoht/takeaway/tänavatoit

Koht ise rõõmsavärviline ja jääb silma, ükskõik mis suunast Depoo toidutänavale sisened. Ka seest on koha omanik suutnud selle üsna hubaseks sisustada. Ainus miinus ongi, et pisut kitsaks jääb seal einestada, aga tänavatoit ongi pigem uulitsal söömiseks, mida meie tuulistes ja muutlikes ilmastikuoludes just eriti tihti ei sooviks viljeleda. No ei tahaks kuidagi, et tugeva tuulega maitsev söök naaberkrundile hõljuks või suure pakasega sõrmed külmakahjustusi saaks, seega olen tänulik kõigile toitlustajatele, kes vähegi on mõelnud ka kliendi heaolule ja sööja kasvõi korrakski sisetingimustes oma taldriku lauale ja istmiku toolile toetada saaks.

Õde küll kiitis taevani Margot Crepes&Waffles’i kreppe, aga midagi pole teha, ma söön pannkooke ainult pühapäevahommikuti ja kuna polnud nädalalõpp, siis valisin õunavahvli, kus Iiri võis küpsetatud õunad, Metaxa, kaneel ja karamellijäätis pidid koos tantsu lööma. Kahjuks ütles omanik, et tal on küpsetatud õunad otsas ja ei saa seda toredust mulle pakkuda. Mis siis ikka, karamelli-koorekompvekivahvli serveerimiseks olid komponendid olemas.

Tellisin kiirelt lisaks ka ühe cappucino ja jõudsin juba jumalat tänada, et see oli tumedama röstiga ja just minu maitse järgi, sest kartsin, et tellitud roa suhkrukogus vajaks pigem isegi tassikest espressot enda kõrvale. Aga minu kartus oli olnud asjatu. Kokk teadis, mida tegi. Vahvel oli pigem neutraalse maitsestusega ja roale andis magusust just siirup. Ka vahukoores polnud tavapärast kogust suhkrut ja Premia šokolaadijäätiski oli pigem vähem magusam. Kuigi minu ja ka õe arvates oli jäätisel väike kõrvalmaitse juures, nagu oleks tegu naturaalse ökojäätisega, mitte Premia toodanguga. Kõik üldkokkuvõttes maitses ülihea, muidugi tihti sellist toredat magusrooga just ei sööks. Uurisin kokalt ka, kas on plaanis soolasesõpru selliste klassikaliste vahvlikombinatsioonidega rõõmustada nagu peekon ja vahtrasiirup või krõbekana ja vahvlid. Kokk ütles, et ikkagi arvestab regiooni ja inimesi, kellele ta toitu valmistab ja eestlane pole valmis soolasteks vahvliteks. Eelistatakse magusaid Belgia vahvleid  ja kreppide täidis siis võib olla ka soolane. Ja Margot Crepes&Waffles pakub üsna suurt soolase täidisega kreppide valikut, mida ei hakkaks siinkohal üles loetlema. Kel huvi tekkis, läheb ise kohale.

Toit – 9/10

Atmosfäär – 7/10

Teenindus – 10/10

Mina andsin igatahes lubaduse, et juba üsna pea lähen ja proovin koka soovitatud soolaste täidistega krepid ka ära.

Gastrofoodie

 

 

Pulli peab saama!

Tegelikkuses ei ole üldsegi naljakas, et Tallinna söögikohtade suurt hulka arvestades võib ühe käe sõrmedel üles lugeda need kohad, kus head steiki pakutakse. Restoran Pull on üks nendest.

dsc_1167-copyKellele sobilik? – Eesti Arhitektuurimuuseumi, Coca-Cola Plaza või Ku:lsa:li külastajatele; hea liharoa soovijatele; Rotermanni keskuses shoppajatele; turistidele; ärikohtumiste, kohtingute või sünnipäevade pidamiseks.

Kategooria: ♥ restoran

Kõigepealt peab ära mainima, et koha üles leidmine on paras peavalu kui eeldad, et see asub Rotermanni kvartali südames. Esiteks on Rotermannis üldse väga raske midagi üles leida nende majarägastike keskel. Teiseks näitab GPS aiateibaid kui koha aadressi sisestad, sest majal on mitu sissepääsu ja sel aadressil paiknevad nii mitmedki asutused.

Kõige lihtsam on Pullile läheneda hoopis Rotermanni City’sse mitte sisse astudes.

Pull asub Ahtri ja Hobujaama tänava nurga peal, sissepääs täpselt Ahtri tänava Olerexi vastas. Kes mäletab, siis enne asus seal igal suvel nõukaaegsete asjade näitus, kus kapitalistidest retrohuvilised said vanu häid aegu meenutada, kui rohi oli rohelisem, vesi oli sinisem ja mõttelaad punasem.dsc_1179-copy

Koht ise vanasse tööstuslinnakusse sobivalt industriaalse sisekujundusega, sisearhitektiks  Ines Haak ja disaineriks Aap Piho. Ilus, soe puit ja külm kivi täiendavad teineteist, aga ei midagi üllatavat, sarnase kujundusega söögikohti on teisigi. Jällegi võidutseb disain kasutusmugavuse üle. Kui ülemisel korrusel on toolid kasutussõbralikud, siis alumise korruse põneva disainilahendusega toolid ei  paku klientide selgadele just eriti palju toetuspinda.sisevaade

Kuna asutuse üheks eestvedajaks on Enn Tobreluts, aga minul temaga varasemad kulinaarsed kokkupuuted puuduvad, vaatamata sellele, et kutseid olen saanud nii mõnelegi tema poolt toitlustatud üritusele, siis sõprade ja tuttavate varasemate soovituste näol pidin ära proovima tema kuulsa dirty steak’i.

Midagi pole öelda, halba siis. Häid sõnu jagub kuhjaga: liha mahlane ja hõrk, parimaks kaaslaseks süte enda maitse. Ühtegi lisamaitseainet pole vaja. Õigel küpsusastmel liha ja sool – kõik. Kohustuslik kõigile, kes oma jala Pulli uksest sisse tõstavad!

Kuulus sütesteik
Kuulus sütesteik

Teine proovitud roog, siiahake koos siiamarja, värske kurgi, tillimajoneesiga, oleks ideaalne suvel klaasikese valge veiniga, muud ei olekski vaja. Eraldi maitstes ei pakkunud komponendid suurt elamust,aga kõike koos ampsates – suurepärane!kevadine-eelroog

Marmorsteik kobar-kirsstomatite, kollase peedi, rooskapsa ja imemaitsva balsamico kastmega oli samuti väga hea. Tähendab, liha oli nii hea, et ei vajanud enda kõrvale ei kastet ega midagi muud.  Tomatid  olid hästi maitsestatud ja küpsetatud, teised aedviljad jäid tähelepandamatuks.  Küll aga kulus imemaitsev balsamico kaste ära lisandina tellitud sütepüree maitsestamisel. See lisand ei olnud midagi erilist. Oli üsna maitsetu ja vajas soola. Ehk oleks abi olnud soolasema juustu kui mozzarella kasutamisest.

dsc_1172-copy

Väga-väga maitsev oli part koos bataadikreemi ja peediga. Bataadi magusus sobis väga hästi pardiga. Väga lihtne, aga omavahel hästi harmoneeruv maitsekooslus.

dsc_1173-copy

Ma olin väga üllatunud. Esimest korda minu elu jooksul juhtus see, et kõikide tellitud liharoogade küpsusaste vastas täpselt laudkonna soovile nii lamba, kala, veise kui pardi puhul. Miski polnud üle- ega alaküpsetatud. Braavo!

Magustoitudest mekkisin värskendavat käsitöö-sorbee valikut.  Loodan, et panin täkkesse,  et valikus oli sidruni-, tikri- ja maasikasorbee. Kuna mulle maitseb hapu, siis jätsin sidruni viimaseks. Üllatuslikult oli too kõige vähem hapum, pigem isegi teistest magusam. Maitsekooslusena oli kõik hea, aga väga heast jäi väheke puudu.dsc_1174

Eton mess polnud küll päris traditsiooniline, aga visuaalselt siiski kena. Besee oli maitsev, kuigi oleks oodanud  veidi rohkem venivamat ja pehmemat beseed.  Vaniljejäätis ei täiendanud rooga kuidagi ning ei olnud ka eraldi võttes eriti maitsev. Üllatuslikult polnud roa kõige hapum element grenadillivaht vaid hoopis vaarikad.  Ka väike palve restoranipidajatele: peske enne füüsalite serveerimist kuuma veega maha vilju kattev ebameeldiva lõhnaga kibe liimjas vahataoline kiht, mis annab füüsalile mõrkja maitse ja paneb sööja huuled ebameeldivalt surisema.

Eton mess
Eton mess

Toit – 9/10

Atmosfäär – 8/10

Teenindus – 8/10

Teeninduse neiud olid väga asjatundlikud. Piisavalt silmatorkamatud, aga küllalt tähelepanelikud, et lauda ilmuda just siis kui vaja. Ainult joogikaardi tundmises võiks väikesest koolitusest kasu olla. Ka peaks Pull kaaluma, kas äkki mõned alkoholivabad kokteilid võiksid menüüsse lisanduda. Kõigil pole alati soovi vee, smuuti, kohvi või tee järgi. Vahest tahaks head kokteili, lihtsalt ilma alkoholita. Alternatiiviks ei peaks olema alati mahl või limonaad.

Ka tõi teeninduse hinnet alla juhtum, et kuigi sai teenindajale esitatud eraldi palve tuua kohv magustoiduga samaaegselt, siis ilmus jook ikkagi 10 minutit varem kui magustoit. See ei ole aktsepteeritav, kui oled arvestanud, et kohvi mõrkjas maitse mahendab magustoidu magusust ja külm kohv pole ka heaks teisendiks, või on?

Igatahes lihasõpradel tasub Pulli väisata, ilma naljata!

Gastrofoodie

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Välk kaks korda samasse kohta ei löö!

Võib lüüa küll, isegi kolm kuni viis korda, kui uskuda Delfi artiklit. Jutt käib siis restoranist Talleke ja Pullike, kus regulaasrsed tulekahjud on tavapäraseks saanud ja seda mitte välgust või kuritahtlikust süütamisest, vaid regulaarsest hoolimatusest ja koonerdamisest.

valisvaade

Kellele sobilik? – püromaanidele (äkki juhtute parasjagu restorani külastama?); lastega peredele kui isa tahab rahus liha süüa; Usbeki köögiga tutvujatele.

Kategooria: ♥ restoran

Külaskäiku ajendas mind ette võtma nii umbes kümne aasta tagune väisang, kui Kaaslasega sai Õismäel antud asutuses mõnusasti aega veedetud.

Korduvkülastus nii meeliülendav ei olnud.

esimene-saal
Esimene saal

Kui asutuse esimene saal nägi veidi ümberkujundatuna üpris viisakas välja, siis tagumine saal paistis üpris trööstitu ja õnnetuna. Kõik oli alla käinud, alates laudlinadest ning lõpetades mööbli ja seinavärviga. Interjöör kisendas remondi järgi. Aga see on mõistetav: omanikel kulub meeletutes kogustes tulekustuteid iga poole aasta tagant, seega remondi jaoks ei jätku finantsi. Ka oli see esimene kord, kui pidin roogi nautima mantlis, sest  Õismäe Tallekeses ja Pullikeses oli lihtsalt niivõrd külm.

Samas jäi silma väga pregnantne lastenurk, paremini sisustatud kui mõnes pisemas lastehoius. Aktiivsed lapsed saavad liugu lasta, väikesed kokad kööginurgas toimetada, ka omaette nokitsejad leiavad tegevust. Ja kui lapsed veel mitmekesi mängima satuvad, siis vanemad võivad rahulikult enesele paar tunnikest lastevaba aega kindlustada.

Pean teid ette hoiatama, et menüü võib esialgu segadusse ajada. Euroopa köök on segamini Usbeki ja Itaalia rahvusköögiga.  Sageli on road välja toodud mitmes alamkategoorias: nt küpsetatud krevetid võivad figureerida eelroa, suupistete, grillitud roogade kui ka mereandide all. Seega varuge aega süvenemiseks.

Väga positiivne on see, et antud asutus ka nn. liharestoranina ühena vähestest pakub veinilaadset alkoholivaba jooki, no ütleme, et punast alkovaba veini. Pole midagi paremat steigi kõrvale kui klaasike punast. Samas alati ei saa seda alkoholisisalduse tõttu kõik inimesed endale lubada. Tallekeses ja Pullikseses on täiesti saadaval Torrese Natureo, millel voli maksimaalselt 0,5. Klaasikest saavad süümepiinadeta lubada endale rasedad, autojuhid, tugevamad alkohoolikud või need, kes lihtsalt alkoholi ei kannata. Ka sobib neile, kellele maitseb ilma suure suhkrusisalduseta viinamarjamahl või neile, kellele alkoholi maitse vastukarva on. Talleke ja Pullike on selle valikuvõimalusega minu silmis kõikidele teistele liharestoranidele eeskujuks. Muidugi ka nende alkoholi sisaldavate veinide valik on päris viisakas.

Uhhaa
Uhhaa

Asusime tellima. Kaaslane tellis eelroaks söeahjus küpsetatud sinimerekarbid, mina lõhe- ja kohauhhaa. Lauda jõudis tulikuum uhaa ja Kaaslasele steik. Kui mainitud sai, et steik oli pearoaks, siis läks 20 minutit aega enne kui karbid lauda jõudsid. Õnneks Kaaslane halastas mu peale ja lubas mul teda ära ootamata suppi sööma hakata. Supp oli mõnusalt kuum ja puljong oli tänu ohtrale petersellile väga mõnusa maitsega. Üldiselt polnud supil viga, kuigi mõningatel kalatükkidel tundus väikene kõrvalmaik juures olema.

dsc_1127-copyKui saabusid Kaaslase karbid, siis eeldasime, et teenindaja oli need lihtsalt ära unustanud ja kokad hakkasid neid kiiresti küpsetama – sellepärast nende lauda jõudmine võttiski nii palju aega. Proovima asudes avastas Kaaslane, et karbid olid täiesti külmad ja sisu oli kuivanud karbi külge. Mahlasust ei olnud üldse ja karpidel oli hästi tugev  võltsparmesani maitse, mis mattis karpide enda maitse täielikult. Ilmselgelt polnud kokad neid värskelt küpsetanud, vaid karbid olid kõik see 20 minutit kuskil lauaäärel ettekandmist oodanud. Kurioosne fakt, et antud rooga tutvustatakse menüüs soojade suupistete veerus.

Kätte jõudis steikide aeg. Tellitud mediumrare steigid saabusid. Kaaslase oma aromaatne ja kenasti keskelt punakas, minu oma eeldatavalt 45 minutit tagasi Kaaslasele presenteeritud ja nüüd minu ette söömiseks asetatud, ülessoojendamise tõttu üleküpsenud ja keskelt hallikas welldone steik. Samas liha ise maitses hästi. Kahjuks aga otsustas kokk minu eest, et rooga täiustaks hunnik pipart liha peal. Tavaliselt olen harjunud pigem eelistama liha naturaalset maitset ja seda kõrvalepuistatud soolaga täiendama. Seekord pidin siis Usbeki stiilis steigiga leppima. Nukraks tegi mind veel asjaolu, et kokk oli imemaitsva piprakastme roa juurde serveerinud, mida ma kahjuks peale põgusa maitsmise koos lihaga nautida ei saanud, sest see oleks juba järgmise tulekahju vallandanud, minu suus siis.

"Pippuripihvi"
“Pippuripihvi”

Lisandina pakutud praekartul kukeseentega oli selline keskmine roog. Maitses nagu tavaline praekartul, mis on veidi kauaks pliidile jäetud, nii et osad sibulad on väheke kõrbema läinud. Kukeseened olid head.

Ilmselgelt peale sellised kulinaarseid šedöövreid me magustoitu proovima ei hakanud.

Toit – 4/10

Atmosfäär – 3/10

Teenindus – 4/10

Nii toidust, teenindusest kui atmosfäärist jäi ükskõiksus silma. Aga kui koha omanik ei hooli oma kliendi heaolust, siis miks mina kliendina peaksin üldse tagasi tulema?

Ega ei tulegi, nii vist arvavad ka paljud teised endised kliendid, sest kunagisest täismajast oli jäänud ähmane mälestus. Täpselt nagu äikesetorm oleks üle käinud ja hõrendustööd teinud.

Gastrofoodie

 

 

 

 

 

 

Tahaks end kuningana tunda

Teenindusse on end viimasel ajal sisse pressinud ameerikalikku müügistrateegiat kopeerides “sõbralt sõbrale” lähenemine. Klient ei ole enam kuningas, keda teietada, lugupidavalt tervitada või hüvasti jätta. Klient peab olema sõber, kellega tekiks usalduslik suhe ja kes su juurde tagasi tuleks. Ära unustatakse see, et eestlane on kinnine ja ta mitte kunagi ei loo ühegi võõra teenindajaga mingisugust sõbrasuhet. Vaoshoitud eestlase peletab enda poest igaveseks krapsakas müüjaneiu, kes kunde sisenemisel juba teisel sekundil kliendi juurde hüppab ja rõõmsalt ette vuristab  “Tere, kas ma saan abiks olla?” -kohustusliku teeninduslause, mille Ameerika kiirmoekett on oma tütarfirmadele Euroopas sunduslikuks teinud.

Minu jaoks ei ole OK, et teenindaja mind kui klienti ja tema jaoks võõrast inimest sinatab või pöördub mind tervitama sõnaga tsau. Ka võiksid teenindajad jälgida veidi, kuidas ja millist infot nad kliendile annavad ja kas see on ikka vajalik kliendil teada…

Antud postitust ajendas kirjutama hiljutine kogemus F-hoones.

Asub antud koht Tallinnas, Telliskivi loomelinnaku territooriumil.

dsc_1110-copy

Kellele sobilik? – hipsteritele; taimetoitlastele; Vaba Lava või Telliskivi loomelinnaku külastajatele; Põhja-Tallinnas soodsa söögikoha otsijatele; turistidele.

Kategooria – ♥ restoran

Asukoht on restoranil hea, pigem casual söögikoht, ei midagi üleliia peent. Ka sisekujundus on lihtne ja tagasihoidlik. Toolid on küll pisut ebamugavad ja ei kutsu pikemalt peatuma. Ka on söögisaal liialt tihedasti laudu täis pikitud, nii et täismaja korral sagivad teenindajad sul üsna seljas, kui juhtud käigutee ääres istuma.interjoor

Aga täismaja on seal alati, sest hinnaklass soodsamapoolne ja ka turistid külastavad paika meelsasti, seega tasuks laud eelnevalt reserveerida.

Minu enda ja paljude tuttavate kogemus F-hoone teeninduse osas on kahtlev. Pigem on jäänud kõlama arvamus, et head teenindust sealt otsida ei tasu.

Seekordse külastuse ajal jätsin eelarvamused kõrvale ja olin neutraalne.

Sõbralik teenindajapoiss sättis meid Kaaslasega kiiresti lauda, aga tellimuseni läks aega, sest tundus, et kelnerid olid täismaja puhul teenindamisega natuke jännis.

Veidi pani kulme kergitama teenindaja liigne familiaarsus ja semutsemine, aga neelasin oma tundmused alla. Vähemalt oli ta viisakas ja püüdlik ning käis köögis vaatamas, kas meie soovitu pole äkki otsa lõppenud.

Mis mulle elus esimest korda silma jäi: teenindaja VORMIRIIETUS. Jah, teinekord on mõnel teenindajaneiul olnud liiga paljastav dekoltee või mõnel noormehel huvitav soeng/kehakaunistus vm selline, aga vormiriietus ei ole mulle kunagi negatiivselt silma paistnud. Kõik on olnud puhas ja korrektne. Inimeste soengud, kehakaunistused ja riietusstiil nende vabal ajal on nende enda asi, aga vormiriietus peab olema esteetiline.

F-hoone eenindajal oli seljas kõige inetum luitunum/määrdunum/kulunum must/tumehall dressipluus, mida üldse saab endale ette kujutada. Ei, see ei olnud fliis vaid just nimelt casual hoodie. Kuna varasemalt olen F-hoonet külastanud soojemal aastaajal, siis pole personali dresscode mulle enne silma torganud.

Ja nagu eelnevast ei piisanuks, siis kirsina tordil oli dressika seljal suurelt punane F-täht. Jäi mulje, et teenindaja on põgenenud sealtsamast endise Patarei vangla F-blokist. F nagu F-hoone? Pigem F nagu fucked up! Või F nagu for fuck’s sake, mis toimub selle inimese peas, kes sellise õuduse personalile kanda andis! Tahad, et teenindajad silma paistaksid? No tee siis vormiriided kasvõi sellesamas õnnetus punases värvuses, mitte ära riieta teenindajaid nagu ärakaranud vange. Dressid sobivad klienditeenindaja selga ainult sel juhul kui inimene töötab spordipoes või kehalise kasvatuse õpetajana.

Interjöör on casual, teeenindjate riietus ja kõnepruuk on casual. Vähem ei ole alati rohkem. Õnneks ei olnud söök casual, vaid üpriski hea.

dsc_1118-copyKõige rohkem pettumust valmistasid mulle tatrapliinid forellimarja, punase sibula ja toorjuustu-mädarõikakreemiga. Lisandid olid kõik maitsvad, kuid roa peakangelased, pliinid, ebaõnnestusid täiega. Ei tea, kas unustati piisavalt sideainet taignasse panna või oli asi halvasti segamises, igatahes pliinid olid teralised ja tundus nagu oleksin tatramaitselist kriiti söönud.

boffSee-eest böff kapparite, punase sibula, Muhu leiva ja toorjuustu-mädarõikakreemiga oli jumalik. Mädarõikakreem oli geniaalne lisand, ülimaitsev ja sobis roaga imeliselt kokku. Ka hakkliha oli hästi maitsestatud. Muhu leib krõbedaks lastud, hea lisand roale.

Untitled.png

Madalküpsetatud seakoot, mustsõstrakastme, rosmariinikartuli ja hapukapsaga sobis talveõhtusse. Suvisel ajal oleks veidi rammusaks jäänud. Soolakas-suitsune seakoot harmoneerus kenasti kapsa magususe ja jõhvikate hapususega.

Õnnestunud oli ka küpsetatud lõhefilee seesamiseemnete, grillitud portobello seene ning küüslaugu ja võiga praetud spinatiga.

dsc_1121-copy

Lõhe oli hästi küpsetatud, aga mitte-mitte-mitte-mitte kunagi ei panda krõbeda nahaga kaunist kalatükki nahk allpool taldrikule. Kahjuks jõudis krõbe nahk soja- või misoleemega ning niiske spinatiga juba kokku puutuda ja lauda jõudes polnud nahk enam krõmps.  Muidugi kala maitseomadusi see ei muutnud, aga lisaväärtuse roale oleks andnud  küll.

Samas eelmainitud leem sobis kalaga kenasti kokku. Ka seen oli kenasti maitsestatud. Lubatud küüslauku ma aga roas ei tundnud. Spinatis tundsin ainult spinati enda ja või maitset.  Jäi veidi kahvatuks minu jaoks. Sool, mõni tugevama maitsega  juust või eelmainitud küüslauk oleks spinatile nauditava varjundi juurde andnud.

Toit – 7/10

Atmosfäär – 5/10

Teenindus – 6/10

F-hoone toit sobiks kroonitud peale, nüüd võiks ka restorani muud aspektid sealt casualist ülespoole liikuda, siis saaks klient end F-hoones kuningana tunda.

Gastrofoodie

 

 

Kus einestavad Eestit külastavad turistid?

Kuigi viimastel aastatel Eesti söögikohtade kvaliteet liigub üha tõusvamas trendis ja juba saame ka rahvusvahelist äramärkimist (nt White Guide, mis tunnustab Põhjamaade parimaid restorane ja mõne aasta tagune nelja Eesti söögikoha pääsemine maailma 1000 parima restorani hulka),  peab mainima, et keskmine turist on mugav. Ta einestab sageli juba laevas, lennukis või ei viitsigi hotellist kaugemale minna.  Seetõttu on väga oluline, et meie majutusasutuste juures asuvad lobby-baarid ja restoranid pakuksid võimalikult kvalitseetseid suupisteid ja eineid, et külalisel tekiks huvi Eesti toidu vastu. Nii on turist ka teistkordselt huvitatud antud sihtriigi külastamisest ning äkki tulevikus soovib tutvuda kulinaarsete võimalustega ka väljaspool lennujaama, sadamat või hotelli.

2016-12-06-08-16-23-copy

Konverentsi raames õnnestus mul tutvuda Park Inn by Radisson Central Tallinna all asuva söögikohaga nimega Kompass. Lisainfot saab lugeda eelmainitud majutusasutuse kodulehelt, aga palju parema pildi päevapakkumistest ja toimuvatest üritustest saate Facebookist.

Kellele sobilik? – Park Innis ööbijatele; ärikülalistele; konverentsidel osalejatele; lähedal asuvates büroodes/ärihoonetes töötajatele lõunakohaks.

Kategooria: – ♥ kohvik/bistroo

kompass-sise-copy

Kuigi ametlikult on Kompass restoran, siis nii sisekujundusest kui menüü kontseptsioonist on aru saada, et pigem on tegu lõunasöögi kohaga. Kuigi õhtustajatele on leitud oma väike nurgake, mis veidi soliidsema sisekujundusega, aga see on kogu kontseptsioonis teisejärguline. Seda on aru saada ka hinnavõrdluses. Kui lõunabuffet puhul on hinnad kesklinna võrdluses pigem taskukohased, siis  à la carte menüüs pole toidud eriti keerukad, aga hinnale on mitu keerdu juurde krutitud.

Kuna ei õhtusatnud Kompassis, siis saan arvustada ainult lõunabuffet toiduvalikut.

Kompass pakub nii Eesti kui ka rahvusvahelist kööki. Sümpatiseerib, et enamasti on igal päeval mingi konkreetse rahvuse temaatikaga menüü. Tore on, et ka lastele on eraldi menüü.

Valikus on pastaroad, liharoad, salativalik, külmlaud, supp, magustoit, aga ka pitsat saab.

Esimesel päeval oli itaaliapärane menüü. Valisin kana kintsuliha tomati ja oliividega. Lisandiks ahjukartuli, külma hapukoorekastme ning porgandisalati.

2016-12-05-12-04-32-copy

Kartul oli hästi maitsestatud ja küpsetatud.

Kahju oli sellest, et salatit oli ainult ühte sorti ja valikus polnud itaaliapärast salatit oliivide, mozzarella ja värviliste köögiviljadega. Samas porgandi-ananassisalt oli üsna maitsev ja kõlbas süüa küll.

Hapukoorekaste ei täiustanud rooga, selle oleksin pidanud jätma lisamata.  Lisaks jahutas ta niigi jahedad kanatükid veelgi maha.

Kana ise oli siiski maitsev, kuigi komponendi temperatuur oli liiga madal. Liha oli pehme ja tomat andis head maitset. Ma ei tea, kas lubatud oliive oli roas vähe, aga nende meeldiv soolasus ja vastuoluline maitse roas esile ei kerkinud.

Magustoiduks maasikavaht. See ei olnud hitt. Kaua külmikus seisnud rääsunud maitse oli sellel. Samuti oli see liiga magus ning asja ei teinud paremaks anuma põhjas olev magus maasikamoos. Oleks tahtnud selle asemel midagi haput – jõhvika-, pihlaka- või astelpajumoosi.

Teisel päeval osutuks valituks sealiha ürdimarinaadis, lisandiks seenekaste, aurutatud köögiviljad, porgandi-kapsasalat.

2016-12-06-11-59-03-copy

Parim roa juures oli seenekaste. Tõesti, kõik maitsenüansid paigas, nii hea. Muidugi šampinjoni asemel oleks võinud mõnda muud seent kasutada, aga kulude-tulude analüüs määrab selle ära.

Minu üllatuseks olid aurutatud köögiviljad väga hästi valmistatud, mitte liiga lödid ja mitte liiga krõmpsud ning samuti hästi maitsestatud.

Ka liha oli hästi maitsestatud. Mina oleks tahtnud seda veidi kauem ahjus näha, aga polnud väga viga. Ainuke probleem, et jällegi oli see liiga jahtunud.

Täiesti söödamatuks osutus salat. Ainus maitse oli soolane maitse, mis salati täiesti ebameeldivaks tegi. Nagu oleks just äsja kapsas soolduma pandud, et sellest siis hapukapsast teha ning keegi rumal oli selle salati pähe lauale kandnud.  Ei õli, ei äädikat, ei suhkrut. Lihtsalt porgand ja kapsas soolaga. Öäk.

Magustoiduks oli vist meekook, aga kuna küpsetis oli heledamapoolne, siis maitsest päris täpselt aru ei saanud. Samas biskviidikihid olid mõnusalt pehmed. Täidist oleks võinud tsipa rohkem vahel olla. Ka peal kaunistuseks olevad mandlilaastud oleks võinud röstitud olla, see oleks maitsele nii palju juurde andnud. Aga mulle väga meeldis, et kook ei olnud magus, pigem mahe. Parim punkt eine lõpetuseks.

Toit – 7/10

Atmosfäär – 7/102016-12-06-12-21-41-copy

Sisekujundus on küll trendikas ja moodne, aga pisut võivad einestajaid häirida kõrval asuva lobby-baari meeleolukad kliendid. Muide, mida veel panin tähele. Super hea lahendus on Kompassi raskematel toolidel. Kohmakaid toole ei pea liigutama kahe käega äärtest kinni võttes. Naised saavad kenasti kotti käes hoida ja tooli nihutada tooli seljatoel paikneva sanga abil, geniaalne.

Teenindus – 9/10

Viisakas, lugupidav ja kiire nagu ühele heale buffetrestoranile kohane.

Kas mina jäin hotellikülalisena söögiga rahule? Jäin küll. Kas ma valiksin Kompassi oma püsivaks lõunasöögikohaks kui sealkandis töötaksin? Pigem mitte, selleks on roogade kvaliteet liiga kõikuv.

Gastrofoodie

 

 

 

 

Nimi ei riku meest, kui mees ise nime ei riku

Seekord tutvustan kohta nimega Pööbel.

valisvaade

Pööbel asub  kaunilt renoveeritud ja väärikas majas aadressil Toompuiestee 16, endises Maalehe toimetuse hoones. Kes soovib historitsistliku hoone kohta rohkm teada saada, siis Jaak Juske oma blogis kirjutab hoone tekkimisloost täpsemalt.

Kuigi nimi otsetõlkes on veidike halvustav, siis Pööbel ei ole teps mitte töölisrahva lõunasöökla, nagu nimest võiks eeldada. Muidugi võib sinna sisse astuda ka lõunapausi ajal, see ei ole keelatud. Pööbliga ongi sedamoodi, et see asutus ei diskrimineeri kedagi. Võtab ühtmoodi sõbralikult vastu Toompea rahvasaadikuid kui ka Eesti Raudtee pöörmeseadjaid.

dsc_1073-copy

Kellele sobilik?Toompargis jalutajatele puhkehetkeks; sõpradega trehvajatele; kohvitassi taga lobisejatele; õllede mekutajatele; Eesti traditsioonilise köögiga tutvujatele.

Kategooria – ♥pubi/kõrts

Menüü ongi pigem selliselt koostatud, et road harmoneeruksid kesvamärjukesega ning viimast on valikus mitmeid sorte ja erineva kangusega. Küll pakutakse klientidele ka  alkoholivabu jooke ning Pööbli enda limonaade.

dsc_1076-copy
Obviously maas…ee, aaloelimonaad

Limonaadiga on selline naljakas lugu, et lubatud maitset sellest otsida ei tasu. Näiteks minu tellitud aaloelimonaad jõudis lauda roosana. Kui pärisin teenindajalt selle kohta, siis pidi kõik ornungis olema. Roosaks teeb limonaadi lisatud maasikasiirup. Hmmm… roosa, maitseb nagu maasikas, aga on, just-arvasite ära, aaloelimonaad! If it looks like a duck, swims like a duck, and quacks like a duck, then it probably is a duck, ehk ikkagi maasikalimonaad.

Toidud on lihtsad, aga väikese vimkaga, et ei oleks päris kodutoidu moodi. Üsna eestlasele harjumuspärane ja sobilik (veisemaks, sült, loomakeel, verikäkk, kama, heeringas, põdraliha, seened, vürtsikilu, karask, räim, hapukapsasupp, seakõrned jpm).  Hea variant välismaalasest sõbrale moodsas võtmes Eesti köögi tutvustamiseks.

Minule jäi silma niipalju erinevaid asju, et üsna kindlalt pean Pööblisse tagasi pöörduma, sest menüü vajab läbi proovimist.

Alustuseks mekkisin vütsiseid kanatiibu. Neid saab tellida kas vürtsikana või väga vürtsikana. Võtsin leebema variandi.dsc_1078-copy

No mis sa kostad, olidki vürtsikad! Ja hapud. Rohkem juures mingit maitset ei olnudki. Hapu ja vürtsikas. Magusus ning soolasus jäid täiesti puudu. Jäi mulje nagu tiibu poleks teravas kastmes küpsetatud, vaid neid oleks peale küpsetamist rohkesse tomatipastasse ja Tabascosse visatud ning lauale kantud. Kana loomulik maitse oli tapetud hapususega ning roa halba maitset ei suutnud, hoolimata suurest pingutusest, varjata ka Tabasco. Kindlasti kõige jälgimad kanatiivad, mida kunagi maitsnud olen.

Roa tegi peaaegu söödavaks kõrval olev küüslaugu-hapukoorekaste, mis küüslaugu tõttu andis roale mingigi teisese maitse juurde. Paraku oli kastet liiga vähe.

Ka teenindaja sõnul tehakse seda rooga kokkade päeva tuju ja suva järgi. Ju siis minu külaskäigu ajal oli kokal eriliselt sitt tuju. Uskuge, maitsest on aru saada, et antud pala pole läbi mõeldud ja roal pole kindlat retsepti.

Järgmisena võtsin ette praetud veisemaksa karamelliste sibulatega. Harilikult serveeritakse seda karulipudruga, aga palusin midagi muud kõrvale. Tuldi kenasti vastu ja minule serveeriti maksa karulilootsikutega. Tulemus? Enam täiuslikumaks asi minna ei saa.

dsc_1079-copy

Maks oli suussulavalt pehme ja õrn, samas äärtest krõbe. Väga hästi maitsestatud, musta pipart oli ka tunda (minu kiiks, mul peab praetud/grillitud maksa maitses musta pipart olema aimata).

Sibul oli enne karamelliseerimist õrnalt marineeritud, mis tegi sibula tsipake liiga magusaks. Marineerimata toore sibula kasutamisel puhul poleks asi liigmagusana välja kukkunud. Samas sobis sibul kenasti kartulite kõrvale. Ka kartulid olid hästi küpsetatud, kuldsed ja maitsvad.

dsc_1081-copySama meeldiv kogemus oli Pööbli šnitsliga, mida serveeriti  friikartulitega.

Jee, üle tüki aja olid kartulid minu maitse järgi tehtud. Kuldsed, krõbedad, aga mitte praekartuliks lastud. Täiesti kenad friikartulid. Kuigi šnitsel ise ei olekski mingit lisandit kõrvale vajanud – lihtsalt mehine ports headust. Liha oli pehme ja suussulav, koorik krõbises lõigates. Lisaks oli paneeringul just täpselt sobiv või maitse juures, mis andis märku, et kokk oli praadimisel šnitsliga õigesti ümber käinud. Kindel võitja veisemaksa kõrval ning väärib äraproovimist.

dsc_1080-copy

Toit – 7/10

Kindlasti saaks kõrgemad punktid kui ma poleks neid õnnetuid vürtsikaid kanatiibu tellinud.

Atmosfäär – 7/10

Teenindus – 9/10

Oleks saanud ka 10 punkti, kui ma poleks pealt kuulnud üht naljakat juhtumit kõrvallauast.dsc_1082-copy

Nimelt sai üks nooruke neiu arve maksmisel teada, et see leivamääre, mida ta oli isukalt leivale võitanud, polnudki ürdivõi vaid searasv (kuhu kuluks lisaks napuotsaga soola juurde) ning avaldas häälekalt vastumeelsust antud komponedi suhtes. Minu imestuseks küsis seepeale teenindaja kliendilt: “Oli väga rõve vä?”. Koha omaniku või koka kingadesse end sättides, ei peaks ma seda lauset mitte just parimaks viisiks, kuidas klientidele uusi maitseid tutvustada.

Seega kui Pööbel eemaldab need õnnetud kanatiivad menüüst ning teenindajad mõtlevad korra läbi, kuidas ootamatutes olukordades säilitada viisakat keelekasutust, siis pole Pööbli üle küll mingit põhjust nalja visata. Täitsamees on!

Gastrofoodie

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Enne, kui rasvamaks Eestis reaalsuseks saab

Viimastel kuudel on meedias võimalikku suhkru- või limonaadimaksu sama palavalt kajastatud kui Donald Trumpi valimisvõitu. Kirgi küttev teema nii karastusjookide tootjatele kui tarbijatele, terviseedendajatele kui ka -parandajatele.

Mina kehitan sealjuures õlgu, sest kohvi ja teed joon ilma suhkruta juba aastaid ning poekohupiimad,mahlad jm tooted tunduvad mulle alati liiga magusad, seega minu elu see koormis ei segaks, pigem julgeks jälle poest kohupiimakreemi osta. Samas saan aru mitmetest tutvusringkonnas leiduvatest šokohoolikutest, keda plaanitav maks rahutuks teeb.

Sama ärevana tunneksin end kui kehtestataks soola- või rasvamaks. Paadunud karnivoorina söön hea meelega vinnutatud, soolatud, rasvaseid ja veel rasvasemaid lihatooteid. Ka usun ma, et heas taignas peab olema palju võid ning minu köögis leiab tihedat kasutamist kvaliteetne oliiviõli. Ausalt, ei kujuta ette, kui valusalt käiks rasvamaks harjumuspärase elustandardi pihta. Rahakott saaks veriselt ja julmalt vaeseomaks pekstud.

Ka ei kujuta ma ette, missugused oleksid sel juhul grillroogi pakkuvates söögikohtades hinnad. Salati saad nelja eurikuga, aga hamburgeri eest käi kaks kümpi välja, sest see sisaldab rohkelt rasva, suhkrut, soola ja tooraine on kallis. Pole siis ime, et taimetoidurestoranid pead tõstavad. Aga harjumus on visa kaduma. Rasvane toit on maitsev toit ja nägin Linnalehe artikli “Kas Tallinna teletornis saab edaspidi ainult kapsast?” all tabavat, anonüümse isiku poolt kirjutatud kommentaari, kus ta arvab, et selline dialoog ei läheks iialgi keskmises Eesti peres läbi: “Lapsed, tulge sööge brokkolit!” “Muidugi, emme! Me ei tahagi vinkut või jäätist!” “Istume kogu perega siia! Issi tahab ka sojakotletti!”

Seega, lähme sööme hamburgerit ja friikaid niikaua, kuni lastakse: enne, kui rasvamaks Eestis reaalsuseks saab.

Sõin kah, kohas nimega DINER. Asuvad nad nii Tallinnas kui Pärnus, aga mina sõitsin Tallinna omast läbi. Koduleht rõõmsalt kutsuv ja värviline, kontaktandmed ja lahtiolekuajad selgelt avalehel kirjas. Menüü loomulikult ka. Facebookist otsijad peaksid tähele panema, et DINERil on päris mitu mitteametlikku lehte. Ametlikku lehte tasub otsida dinerfoods nime alt, pärnakad aga kohalikku DINERit dinerpärnu alt.

diner
Pildi autor Kutt Niinepuu ja pilt võetud Eesti Grilliliidu kodulehelt. Kel huvi liidu tegemiste kohta, saab lisa vaadata http://www.grilliliit.ee/

Tallinna DINERil on asukohaga vedanud. Kohe liiklusmagistraali ääres, mis suveperioodil kindlasti tõstab külastavust juhuslike möödasõitjate näol. Ka on hästi õnnestunud putka (no vabandust, aga on ju putka) väline reklaamdisain, mis Ameerika filmidest nähtut üsna täpselt kopeerib ja teiste endasuguste putkade seast tänu õnnestunud valguslahendusele esile tõstab.

Kellele sobilik? – Ameerika köögi austajatele; näljastele möödasõitjatele; peredele; Tallinna Rahumäe Põhikooli õpilastele, kellele kooli sööklatoit ei maitse (palun ette vabandust kooli kokkadelt, terviseedendajatelt ja lapsevanematelt).

Kategooria –  ♥  kiirtoidukoht/takeaway/tänavatoit

dsc_1063-copy

Sisejujunduses võidutsevad Ameerika lipuvärvid, karjuv Royal Crown Cola reklaam ning diner’ites miskipärast kohustuslikuks saanud maleruudustik põrandal. Viimane muide on lumisel perioodil väga libe, aga õnneks teavitab DINERi personal sellest sildiga juba sisenemisel (no lawsuit for you, Americans!).

Raadiost voogas kõrva ajastutruu rockabilly. Seda kahjuks 30-ne sealviibitud minuti jooksul kahe loo jagu. Ülejäänud aja täitis eetrit norra-, taani- või rootsikeelne (no pole keeleliselt nii tugev, et neid eristada), ma eeldan, et ka temaatiline jutt, mis peale kolmekümmet minutit tekitas mul keeleõppe tunde. Tasuta internetiraadiod on toredad, aga kas ka alati oma eesmärki täitvad?

Abi ei oleks saanud ka nurgas konutavast jukeboxist, kus oleksid pidanud meid tervitama Ameerika muusikaajaloo suurkujud nagu Elvis Presley, Johnny Cash, Buddy Holly, Roy Orbison jpt. Sealt vaatasid meile mornide nägudega vastu hoopis Suurbritannia popsensatsioonid Adele ja Hurts ning Austraalia raskekahurvägi AC/DC . Ja miks nad olekski pidanud naeratama? Ju nad tundsid ise ka sisimas, et nende õige koht ei ole siin kastis. No vähemalt “Grease” soundtrack oleks Elvise kõrval sobilikum olnud.

Menüü on kenasti ameerikapärane. Klubivõileivad, burgerid, friikartulid, kanatiivad, hot dogid, jäätisekokteilid, juustukoogid, glasuuritud sõõrikud, vahtrasiirupiga pannkoogid, grillitud mais – mida hing vaid ihaldab. Kõrvale saab tasuta võtta kohvi või tasu eest mulliga magusjooke. Kangelt kannavad Ameerika lippu kõrgel Samuel, Jim ja Jack.

Mulle sümpatiseerisid sinihallitusjuustuburger ning friikartulid.

dsc_1062-copySinihallitusjuustuburger koosnes veiselihapihvist, sinihallitusjuustust, Cheddarist, frillisest, tomatist, marineeritud kurgist, marineeritud punasest sibulast ja kastmest.

Väga meeldis, et burgeris oli mõlemit juustu nii näha kui maitses tunda. Sai oli mõnusalt krõbedaks grillitud ning terve söömise aja, kui üritasin pihvini kaevuda, täitis ninasõõrmeid suitsuse pihvi kiuslik aroom. See on kindlasti tänu Josperi söegrillile saavutatud.

Kahjuks ei taibanud eraldi küsida, mis astmel vaikimisi DINERis pihve küpsetatakse. Eeldasin, et medium’ina. Minu pihv oli küll maitsev, aga väheke kuivavõitu tänu sellele, et küpsusaste oli pihvil well done, värvuselt ühtlaselt hallikasJärgmise külastuse ajal tasub kindalsti paluda medium’i või et kindel oleks, pigem isegi medium rare’i.

Punasel sibulal ei tulnud marinaad esile, aga kaste jällegi oli mõnus ja ei olnud domineeriv, nii et põhimaitset andsid burgeris pihv ja juustud.

Friikartulid on DINERis käsitsi lõigatud. Kuldseks lastud ja soola on ka parajalt. Minu maitse nii küpseid ja peenikesi kartuleid ei armasta, kui DINERis pakutakse. Ka jäi domineerima väheke magusam maitse. Äkki olid maguskartulist tehtud?dsc_1059-copy

Toit – 7/10

Atmosfäär – 7/10

Teenindus – 8/10

Teeninduses jäi silma kiire tegutsemine. Kuna laudu hakatakse reserveerima alates kümneliikmelistest gruppidest, siis neid puhastatakse kärmelt, et uutele klientidele ruumi teha. Seega kliendina vaba kohta kaua ootama ei pea.

Mina sain selleks korraks oma rasva- ja soolavajaduse rahuldatud. Ei tea, millal ja kas üldse enam lastakse või peab maitsevajadustele peale hakkama maksma.

Gastrofoodie

 

 

 

 

 

 

Kes see koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise

Hakkasin siin mõtlema, et väga paljud söögikohad Eestis reklaamivad oma toite ülivõrdes. Parim, maitsvaim, armastatuim linnas, kvaliteetseimast toorainest jne. Kust sa tead, et on? Päeva jooksul kaheksa klienti ütlevad, et teed parimat pitsat Eestis. Aga tänav edasi, järgmises pitsakioskis ütlevad jällegi kaheksa klienti, et seal on parim pitsa, mida nad eales saanud on. Kummal on siis õigus? Mõlemad kohad arvavad, et just nende söögipaik pakub kvaliteetseimat ja ehtsaimat kulinaariat, aga tegelikult on ju arvamus üsna subjektiivne.

Kui sul kliente käib, siis võid olla kindel ainult selles, et hinna-kvaliteedi suhe on paigas ja sa pakud klientidele head sööki, aga kas ka parimat?

Seda postitust ajendas kirjutama külaskäik Tallinna burkside kodupessa, tänavagurmeed lubavasse Uulitsasse. Nende tegemisi saab uudistada ka Facebookis.

uulits-valisvaade3

Kellele sobilik? – lastega peredele; töölõunal mehiseks suutäieks.

Kategooria – ♥  kiirtoidukoht/takeaway/tänavatoit

Kui koht reklaamib end sõnaga gurmee, siis on mul sinna sööma minnes kõrgendatud ootused ja pisivigu nii lihtsalt andeks ei anna.

Paik ise kenasti nii ühistranspordi kui ka autoga kergesti ligipääsetav. Saab einestada väljas või sisse sooja minna. Kes soovib, saab ka kaasa osta või kulleriga koju/kontorisse tellida.

uulits

Sisemus on võrdluses paljude teiste burgerikohtadega üsna hubane ning seal võib kenasti tiksuda ka pikema ooteaja puhul.

Proovimisse läksid pardifilee vrapp ingverimajoneesi ja sinepi-mee kastmega ning Juustutrio burger, mis sisaldab kuklit, 100% Anguse veisest pihvi, Cheddari juustu, Gouda juustu, suitsutatud kadakamarja juustu, tomatit, erinevat salatit, Uulitsa ürdimajoneesi, marineeritud punast sibulat ning soolakurki.

Imelik on see, et nii netis leiduvas kui kohapealses menüüs on inglise keeles kõik roa koostisosad kenasti kirjas. Eesti keeles on pool kirjeldusest kaotsi läinud ning kadakamarjajuustust on saanud mozzarella.

dsc_0969-copy
Matchbata

Kuna vrapi kohta polnud midagi kirjas ning see oli eripakkumine, siis jäin põnevusega ootama. Uulitsas on õnneks väga hea nii alkohoolsete kui alkoholivabade jookide valik, seega ooteaega saab lühendada erinevaid jooke degusteerides. Mina leidsin omale uue lemmiku John Lemoni limonaadide sarjast: Matchbata, Matcha tee pulbrist tehtud joogi

Samas jõudsid lauda üsna kiiresti vürtsikad friikartulid Cheddari juustu ja jalapenoga, nii et teiste asjadega kannatas oodata.

Kuigi armastan vürtsikust väga, siis Uulitsa vürtsikad friikad jalapenoga on ikka tõsistele daredevilitele. Mulle meeldis, et jalapenod pole kastmesse sisse tükeldatud ja soovi korral võib need roas järgi jäta, kuigi vürtsikuse leevendamisele see tegevus kaasa ei aita, sest juustukastmesse on jalapenode teravus kenasti sisse imbunud.

dsc_0970-copy

Sellega minu positiivsed noodid kartulite kohta ka lõppevad. Uulitsa friikad meenutasid maitselt rohkem praekartuleid. Kellele just selline maitse meeldib, minge proovima. Minu maitsele liiga küpsed.

Väga meeldis mulle see, et burgerid ja muud road jõudsid lauda imekiiresti ja tulikuumalt. Ei ole midagi vastikumat kui leige vrapp. Ka oli pardivrapp mõnusalt krõbedaks grillitud, mida ei juhtu just igas burksikohas.

Siinkohal lakkab minu kiidulaul pardivrapile. dsc_0972-copy

Esiteks oli täidis täielikult proportsioonist väljas. See koosnes 85% salatist, soolakurgist (üldse ei sobinud pardiga kokku) ja (vist?) ubadest, 11% kastmetest, 3% pardist ja 1% muudest tuvastamata toiduainetest.

Teiseks oli kastmeid liiga palju ja nende maitse oli liiga magus ning varjutas kõik koostisosad oma lääge maitsega. Maitsest ei tundnud absoluutselt äkilist ingverit. Ainult mett ja sinepit. Täielikult oli puudu vürtsikusest, väheke tšillit või siis seda ingverit, mis lisaks äkilisust. Kastmed karjusid soolasuse ja hapususe järele – äädikas, laim, soja – need kõik ootasid riiulil oma korda, mida ei tulnudki. Vrapis leidus küll paar punast sõstart või pohla või jõhvikat (kastet oli lihtsalt nii palju, et ei saanud aru, millest täidis koosnes), mis pidid hapukust lisama, aga kaste oli liiga magus ja see hapukus ei pääsenud esile.

Part, oh see part. Ootasin õrnalt grillitud, pooltoorest parti, millel mahlad veel jooksmas. Selle asemel sain üleküpsenud vintsked maitsetud tükid, mille mekist ei  oleks kuidagi aru saanud, et tegemist on just pardiga.

Ootasin vrappi, mis koosneks hõrgust pardist ja krõmpsuvatest juurviljadest tehtud salatist mingi kerge magushapu ja samas vürtsika kastmega. Sain aga majoneesiplonni nätske proteiiniga.

Seega parim osa vrapist oli grillitud tainas. Kõik muu oli sügav pettumus.

Lugu ei läinud paremaks ka burgeriga. dsc_0971-copy

Ainus, mida võin kiita, oli veiselihast pihv. See oli väga mahlane ja mulle meeldis, et sinna oli mõnusalt pipart lisatud. Väga kenasti medium, aga grillile omasest suitsumaitsest jäi väheke puudu, kuid pole hullu.

Salati rohkus mind niiväga ei häirinudki, aga väga jäi häirima hapukas tomastipasta või vähevürtsine adžika, mis burgeri vahele oli topitud, kuigi seda menüüs  kirjas polnudki. Selle maitse varjutas poole burgeri maitse. Ülejäänud burgerist otsisin seda suitsust kadakamarja juustu maitset või noh üldse mingit juustu maitset. Mida polnud, seda polnud. Kolmest tenorist ainsana soleeris Gouda, teised juustused maitsed oli kurikaelast adžika kõrvaldanud.

Toit – 5/10

Atmosfäär – 7/10

Teenindus – 8/10

Selle külaskäiguga sain aru, et kui toidukoht saavutab algselt mingi taseme ja kliendid on rahulolevad, siis ei tohi loorberitele puhkama jääda ja arvata, et selline olukord jääbki igavesti kestma. Liigne enesekindlus võib saatuslikuks saada kui ei märgata, et rutiinis tegutsedes on kvaliteet alla läinud.

Mind ennast pani ka praegu mõtlema. Olen enda arvates väga hea liharoogade valmistaja, aga enamasti pakun oma külalistele lambaliha, sest mulle endale maitseb see kõige rohkem. Aga äkki ma teisi lihatoite ei tee nii hästi kui ma ise arvan. Peaks vahepeal kellegi võõrama peal katsetama, kas ma ehk liiga enesekindlalt oma kokandusannetesse ei suhtu. Äkki on mu sõbrad aastaid minu pakutud rostbiifi kui vintsket tallanahka järanud ja lihtsalt viisakusest kiitvaid sõnu öelnud.

Tundub, et peab ämma üle tüki aja külla kutsuma. Küll tema juba oma ausa arvamuse välja ütleb.

Gastrofoodie

 

 

 

Usust Leedu näitel

Usk on alati selline teema, mis on väga isiklik ja millesse ei saa suhtuda kergekäeliselt ja lugupidamatult. On ju selle nimel aastatuhandeid sõdugi peetud, mis siis lihtsast solvumisest rääkida. Ma loodan, et sõbrad Baltikumi lõunapoolsematelt aladelt ei pahanda kui teen oma blogis väikese ja kindalsti mõne jaoks meelevaldse kokkuvõtte nädalavahetuse reisist Leetu ning leedukate uskumustest eestlase silme läbi.

dsc_0915-copy
Püha Teresa kirik

Leedukad usuvad jumalat. Katoliku õpetust saanuna käivad nad korralikult jumalateenistustel ja enamus leedukaist nimetab end usklikuks. Missadel võib käia varahommikust kuni enamasti kella poole kaheksani õhtul.  Eri ajastutest kirikuid on palju, aga enamasti on kõik katoliku kiriku pühakojad.  Muude usulahkude rajatistest silmasin ainult  juudi sünagoogi. Kuna Vilniuses on palju kirikuid, mida külastada, siis õnneks on ka palju söögikohti, kus jalgu puhata.

Minu üllatuseks on leedukad Itaalia köögi usku. Mind hämmastas kui palju on Leedus erinevaid pizzeriaid, nii kohalikke kui ka välismaiste kettide omi. Ma olen küll Itaalia kokakunstiga sinasõber, aga ma nii suur pitsausklik ei ole ja leidsin hoopis Vilniuses Püha Teresa kiriku kõrval  Itaalia abielupaari poolt peetava päris toreda söögikoha nimega Sorrentino. Menüü täiesti kodukal olemas, ka Facebookis, aga kahjuks on kodukal menüü ainult leedukeelne ja Facebookis on see väga lühendatud variandis. Siin saab appi tulla sõber Google Translate.  Kohapeal õnneks saab kenasti inglise keelega hakkama ja ka menüü on ingliskeelne. Ma küll ei mäleta, kas pitsa oli menüüs, aga muu traditsiooniline kindlasti. Itaaliapärased supid, Caesari ja Caprese salatid, erinevad pastad, melon Parma singiga, kodutehtud tiramisu, gelatocarpaccio, erinevad juustud ja muu veinikõrvane.

dsc_0916-copy

Kellele sobilik? – itaallastele, turistidele, Püha Teresa kiriku külastajatele, vanalinnas jalutajatele, veini või kohvi nautimiseks, Itaalia köögi austajatele, kergeks eineks.

Kategooria – ♥ restoran

dsc_0900-copyKokk tervitas meid lahkelt oliiviõliga maitsestatud ja basiiliku ning tomatiga kaetud saiaampsuga. Täiesti tore amps veini kõrvale.

Seejärel järgnes kaheksajalasalat. Kaheksajalga pole tükk aega saanud nii pehmelt valmistatuna. Salatikaste oli samuti väga hõrk ja kerge. Veidike tõid minu jaoks rooga alla palsamiäädikaga röstitud porgandid, sest need olid liiga mõrkjad minu maitsele, aga üldjoontes polnud salatil viga.dsc_0901-copy

Järgnes pasta linguine kuningkrevetiga. Pasta oli väga heast taignast tehtud ja maitsev. Küll veidike liiga al dente minu maitsele, aga muidu hea. Kaste oli supermõnus ja sobis imehästi pastaga. Küll olid krevetid liialt kuuma saanud. Maitsel ja tekstuuril polnud veel viga, aga puhastada oli raskem.

dsc_0903-copy

Lõuna lõpetas imemaitsev pastiera napoletana. Tainas oli väga pehme, lisakohevust andis ricotta.  Kuigi originaalis peaks seda kooki maitsestatama apelsiniõieveega, siis mulle aimdus mekist rohkem mandlit, Amarettot maitseks lisatud? Keedist ma ei oleks taldrikule pannud, sest see keedis oli liiga magus ja kook iseenesest oli ka magus. Vahukoorest ja maasikatest oleks täiesti piisanud või moos oleks sel juhul pidanud mitu kraadi hapum olema. Aga vot mina küll ei tea, kust saada septembrikuus nii maitsvaid maasikaid nagu Sorrentino pakkus.dsc_0907-copy

Toit – 8/10

Atmosfäär – 8/10. Kuna istusime väljas, siis ilus ilm ja hea toit aitasid atmosfääri hinnet mõjutada. Küll aga ütlen ausalt, et lisasin punkti juurde, sest asutuse tualeti seisukord teeks rõõmsaks ka hr Monki suguseid bakteriofoobikuid või minusuguseid klosetiesteete (vt postitust “Mis häirib sind restoranis kõige rohkem?”).

Teenindus – 9/10

Veel panin tähele, et leedukad on kaubanduse usku. Meeletult poekesi, butiike, kaubanduskeskusi. Super-, hüper- ja megamarketeid on kõik kohad täis. Kui kliente enam ei jätku, paneme tsentrumi kinni ja ehitame kõrvale konkurentidest veel suurema kaubanduskeskuse, küll siis kliendid ka tagasi tulevad. Nii ongi tänavapilt selline, kus ülisuurte kaubanduskeskuste vahel seisavad tühjana Tartu Kaubamaja suurused äripinnad.

noorpaar
Äsja laulatatud pruutpaar. Taamal katoliiklaste Meka: Koiduvärav koos Jumalaema kabeliga, kus asub Neitsi Maarja püha ikoon.

Toredasti eraldusid ja jäid silma nn pruutkleidipoed ja mitte ainult selle pärast, et neid on Leedus palju, neil on Eesti sõsarpoodidega võrreldes suurem valik ja ka eri värvides pruutkleite ning muid pidukleite (katoliiklik maa, noored inimesed astuvad traditsioonilisse abiellu, mitte ei ela niisama koos). Väga meeldis, et pruutpaari emadele oli müügis väga maitsekaid ja stiilseid just pulma sobivaid kostüüme ja ka üleriideid. Selliseid meie poodidest ei leia.

Mis seal salata, ühe hirmsuure kaubanduskeskuse üritasin isegi läbi käia. Peale nelja Kaunase Akropolises veedetud tundi võin öelda, et see jäi pigem pealiskaudseks tutvumiseks. Aga ühte selle keskuse kahekümne neljast söögikohast õnnestus mul külastada ja just sellepärast, et nad on hommikul juba varakult avatud ja pakuvad hommikusöögiks sobilikku kraami.

Koht ise siis La Crêpe. Ütlen kohe ära, et nad on väga võimekat toidustilisti kasutanud. Pildid näevad menüüs superhead välja ja kui kõht tühi on, siis tahaks kõike proovida. Mina proovisin, et teie ei peaks.

dsc_0875-copy

Kellele sobilik? – Akropolise keskuse külastajatele; neile, kes tahavad hommikusööki süüa; perega pannikoogipühapäevaks.

Kategooria – ♥ kohvik/bistroo

Interjöör on päris stiilne, aga istumine ise mugav. Tavaliselt disain välistab praktilisuse, kuid siin see nii ei ole. Võib ka niisama kohvitassi taha lobisema tulla, isegi mitmeks tunniks, ebamugav ei hakka.

dsc_0876

Otsisin menüüst hommikuputru, aga sain selle üürikese Leedus viibitud aja jooksul aru, et leedukad on tatrapudruusku ja just hommikupudruna. Eestlase traditsioonilist neljavilja-, kaerahelbe-, riisi- või hirsiputru võid tikutulega otsima jäädagi. Aga mulle tatrapuder ei sümpatiseerinud, seega otsustasin tellida soolatud lõhega Benediktiini munad. dsc_0877-copy

Noh, nii ja naa. Munad olid väga hästi pošeeritud ja maitsestatud. Soolalõhe andis nii mõnusa soolaka ja rammusa meki kogu roale. Tõesti, päris maitsev oli. Saiad olid kahjuks liialt kaua grillile jäänud ja veidi kõvad, aga sai hakkama. No kaste muidugi polnud Hollandi kaste, pigem mingi pakibešamell, aga maitsel polnud viga. Söödav oli.  Kui hommikul midagi kiirelt hamba alla haarata, siis selleks kõlbas küll.

dsc_0878-copyKaaslasel kahjuks oli teine lugu. Tema Inglise hommikueine ei olnud ilus algus hommikule. Kõik roas olevad toiduained olid maitsetud, va peekon, mis oli soolane.  Oad ja praetud šampinjonid olid vesiseks jäetud. Täielik sõduritoit – eesmärk: täita kõhtu ja tankida jõuvarusid, mitte mingisugust esteetilist silmailu või maitsenaudingut pakkumata.

Aga kuna see koht oli crêperie, siis nadi oleks ilma pannkooke proovimata sealt lahkuda. Kuna ma ise pole kunagi karamelliseeritud kreppe proovinud, siis degusteerisime kaneeli ja küpsetatud õunaga täidetud ning suhkru ning brändiga karamelliseeritud kooke.

dsc_0882-copyMaitselt olid need suurepärased. Õun ja kaneel olid mõnusad kaaslased ning sidrunikoor lisas vajaminevat mõrudust. Ainuke miinus, et lauda jõudis see roog külmana. Ma ei usu, et see roog pidi olema sellisena presenteeritud, et karamell kui kivikõva tökat taldriku külge kinni on kleepunud ja pannkoogi kättesaamiseks peab nuga peitlina kasutama.  Seda rooga tasub teine kordki proovida, aga siis peab teenindajale toonitama, et tahaks sooja sööki. Veel pean mainima, et La Crêpe nägemus suurest kohvist ei ühti eestlase nägemusega suurest kohvist. Nende suur kohv on nimelt kohviserviisi täis kohvi ja üldse jookide lauda jõudmisega läheb ilmatuma aega.

Toit – 6/10

Atmosfäär – 6/10

Teenindus – 5/10

Kohalikega suheldes jäi silma, et leedukad on väga külalislahked ja võõrustavad külalisi meelsasti. Väikene kontrast tekkis külas olles. Kui kodud on leedukatel puhtad ja kenad, siis majade fassaadid räämas, lagunenud ja rõdud äärmiselt varisemisohtlikud. Eestis toimivad juba aastakümneid korteriühistud ning ka enamik kortermaju on saanud värske väljanägemise. Leedus lõppeb huvi oma kinnisvara vastu korteriukse enda järelt sulgemisega. Kui just omaenese rõdu alla ei saja või katus sirinal läbi laskma ei hakka.

Eelnevat kõrvale jättes peab mainima, et kokakunstis armastavad leedukad šašlõkki sama palju kui eestlased. Kuna Kaunases meie võõrustaja kortermaja all on väikene šašlõkibaar Zaliukė (tõlkes tähendab rohevinti), proovisime järgi.

dsc_0894-copyKellele sobilik? – konkreetse maja elanikele, kes ei viitsi õhtul süüa teha; õlleks ja suitsuks.

Kategooria – ♥ baar/lounge/vinoteek

Kohal kodulehte ei ole, aga Facebook on. Kahjuks on sealne menüü ainult leedu keeles välja toodud. Sama on ka kohapeal. Pead ise teenindajale oma soovist rääkima ja ta pakub sulle siis  ligilähedasi variante.

Ma ei hakanud pikalt mõtlema. Kui šašlõkibaar, siis loomulikult liha. Kanašašlõkki.

dsc_0890-copy

Nojah. Midagi lihtsat. Kanašašlõkk keedetud riisi, marineeritud sibula, tomati- ja kurgiviiludega. Selline no effort roog.

Riis oli väheke tooreks jäänud, kurk-tomat maitsestamata ja vesine. Kana oli küll mahlane, aga väheke maitsetu. Parim roa juures oli marineeritud sibul.

Odav ja kiire kõhutäide.

Toit – 4/10

Atmosfäär – 5/10

Teenindus – 8/10

Leedukad üldse käivad palju kõrtsides, isegi pühapäeviti. Missal käidud, siis võib ülejäänud päeva õlleklaasi taga tiksuda. Mul ei ole selle vastu midagi, sest kesklinna baarid on väga korralikud. Isegi hipsterbaarid on puhtad ja viisakad ning palju õdusamad kui Eesti omad. Muide, see hipsterikultus on Leedut ikka väga rängalt tabanud. Meie omadele piisab jalgrattast, velvetpintsakust, habemest ja ümmargustest prillidest. Leedu omad on kui mingist hipsterkataloogist välja astunud. Kõik detailid, viimse kui üheni, hipsterlikud. Kuni selleni välja, et õigel hipsteril peab olema hipsteritatoo ja parem oleks kui terve keha oleks täis mingeid sulgi, geomeetrilisi kujundeid ja looma- või linnumotiive (näiteid vaata SIIT).

Aga ok, üks viga selle kõrtsiskäigu juures on: harjumuspäratult vara pannakse pubides köök kinni. Ainuke, mida õllekõrvaseks saab hiilisööl osta, on pähklid. Ka tanklates pole lugu parem. Einevõileivad ja kabanossid võite ära unustada. Need lähevad juba sooja toidu alla ja seda öösiti ei pakuta. Kui kuskil letis vedeleb mõni kuivetunud kukkel, siis seda saate endale lunastada. Muidu peate (nagu kohalikud teevad) krõpsude ja küpsistega leppima.

Siiski õnnestus ära käia ühes neljast populaarsest RePUBlic Inglise stiilis kõrtsus ja seal ka einestada. Paiknevad need kõik kas Vilniuses või Kaunases. Meie käisime Vilniuse omas. Aga kuna üks virtuaaltuur ütleb rohkem kui mitu pilti, siis olge lahked.

Kellele sobilik?bar hoppinguks; kohalikule; turistile; foodiedele; jalkafännile; spordiürituste koosvaatamiseks.

Kategooria – ♥ pubi/kõrts

dsc_0918-copy
Parim alkoholivaba kokteil, mida kunagi saanud olen. Magushapukas õndsus sidruni ja laimiga.

Menüü on kõrtsu kohta ütlemata pikk. Läheb tükk aega, enne kui jõuad joogi-, õlle-, kokteili- ja söögikaardi läbi töötada. Asja teeb keerulisemaks ka see, et paljude roogade juures saad kastme ja lisandid ise valida. Aga samas tundub kõik isuäratav ja tahaks kõike proovida.

Kuigi pakutakse ka tordedaid degustatsioonivaagnaid, siis meie tellisime proovimise mõttes eraldi.

Vürtsikad frititud mozzarella- ja jalapenopallid sinihallitusjuustu kastmega.

dsc_0919-copy

Mmm, juustupallid olid pealt mõnusalt krõmpsuvad ja ei olnud liiga palju paneeringut tunda. Seest jällegi pehmed ja oi kui teravad. Njämma! Aga kõige parem oli see kaste. Jumalik! Nii maitsekas ja juustune.

Kui sellise kvaliteediga juustupalle mõni Eesti pubi pakuks, ma hakkaks püsikliendiks.

dsc_0920-copy
Üks koib ei ole teist värvi või üleküpsenud, lihtsalt kiiruga pildistamise tulemusel varjuefekt.

Teiseks roaks oli tšilli-, jõhvika- ja pirnimaitselised kana poolkoivad sinihallitusjuustu kastme, coleslaw ja kartulipaatidega.

Vot need on kartulid, mida ma tahaks süüa elu lõpuni. Ei ole ülesoolatud ja ei ole kasutatud seda Santa Maria kartulimaitseainet. Pealt krõbedad, seest pehmed, ideaalsed kastmesse uputamiseks. Muidugi rõõmustasime selle üle, et tegime tellides õige valiku ja saime veelkord seda hüva kastet nautida. Samas koivad olid ise juba nii mahlased, et ei vajanud mingit kastet kõrvale. Kenasti oli maitses nii jõhvika kui pirni magusust tunda, mida hiljem vürtsitas tšilli.

Väga meeldis mulle ka coleslaw. Meeldis, et salatisse oli lisatud sellerit ja rohelist sibulat, mis andis roale eriliselt värske maitse ning majoneesikastet teravdasid röstitud sinepiseemned.

Toit – 10/10

Atmosfäär – 9/10. Tüüpiline Inglise spordibaar jalkameenete ja televiisoritega.

Teenindus – 9/10. Väga muljetavaldav, et teenindaja suutis terve meie laudkonna söögid-joogid, lisandid ja kastmed meelde jätta ning ei eksinud lauda toomisel kordagi ei roogade komponentide või roa tellijate osas.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oleme harjumuste, veendumuste ja põhimõtete poolest leedukatest üsna erinevad. Meil on, mida leedukatelt õppida ja ka teadmisi, mida neile õpetada. Siiski usun ma, et inimesed on kõik ilusad ja head ning Tammsaare öeldut täiendades: naabrit peab uskuma, naabrit peab armastama.

Gastrofoodie

 

 

 

 

 

 

Mis häirib sind restoranis kõige rohkem?

Ringijooksvad ja lärmakad lapsed, määrdunud lauanõud, kleepuv põrand, plekiline laudlina, kui “vürtsikas” toit ei ole vürtsikas? Mind häirib räpane WC. Ja seda juhtub viimasel ajal üsna tihti, et söögikoht ise on enam-vähem, aga niipea kui tualetti vaja külastada, siis ausõna, jookseks enne või parklasse auto taha pissile kui sellisesse kasimata tualettruumi siseneks.

Väheke on selles süüd ka disaineritel, kes jälgivad ainult trendivärve ja disaini, mõtlemata praktilisusele. Et teeme kraanikausi ja põranda ja seinad võimalikult tumedad, kust kõik vee- ja seebiloigud ning -pritsmed välja paistavad. Ja üliägeda disainiga paberrätihoidiku paneme kraanikausist võimalikult kaugele vastasseina, et siis inimesed saaksid veel rohkem vett sellele elegantsele tumedale põrandale läigatada. Ja siis, noh lihtsalt sportlikust huvist, paneme prügikasti hoopis kuhugi ebamugava ligipääsuga kraanikausi alusesse kappi. Äsja lõppenud olümpia vaimus võivad aktiivsemad inimesed aega võtta, mitme sekundiga saab paberräti kitsast pilust  täistuubitud kasti sisse toppida, ilma et niiskunud paberrätipebredest põrandale valge lumeimitatsioon pudeneks. Tulemuse võite seebise sõrmega julgelt seinale jäädvustada. On üsna tõenaoline, et sinna jõuab parimatest aegadest korralik tulemustabel tekkida, enne kui keegi vaevub seda sealt maha pesema.

Antud postitust ajendas mind kirjutama hiljutine külaskäik Tallinnas asuvasse restorani Umami, kus WC-ga polnud just kõige paremad lood. Ausalt, personal, kasutate ise ju ka tualetti ja ei märka kui räpane see on?  Või on lihtsalt üks kama kõik? Tualett on asutuse visiitkaart ning kui see on must ja kasimata, siis mulle kliendina jääb mulje, et kui isegi seda ei viitsita korras hoida, mis siis veel köögis toimub, kuhu minu kui kliendi silm ei ulatu.

Õnneks tekkis kloseti järgi vajadus külastuse lõpus, muidu ma seda arvustust praegu ei kirjutaks.

DSC_0831 - Copy

Ühesõnaga restoran Umami, mis lubab maitserikast toitu ja mõnusamat aeda linnas. Viimases väites ma julgen kahelda või on fantastilised Eesti väikelinnade kodukohvikud mu liigselt ära hellitanud ja Umami aed tundus just selle tõttu üsna mahajäetud ja nukker. Mõned värvilised plasttoolid ei tee sellest hubast aeda. Sinna kuluks palju värvikirevat õiteilu ära, et tekiks maakodu tunne. Õunapuud ja sirelid õitsevad ju ainult kevadel ja suve algul, aga ülejäänud heitliku ilmastikuga suvekuudel võiks veel midagi silma rõõmustada.

DSC_0833 - Copy

Kellele sobilik? – privaatse jutuajamise pidamiseks kohvitassi või salatitaldriku taga.

Kategooria – ♥ restoran

UmamiMaja väljast tundub üsna armas ja ootasin interjööris palju linast kangast ja pitsivahtu, väikest lillelist kohviserviisi ja tikitud patju. Ausalt öeldes ei vastanud sisekujundus üldse mu ettekujutlusele. Peab tunnistama, et üsna kõle oli see kõik.DSC_0838 - Copy

Teenindaja järel lauda suundudes tekkis selline tunne nagu kõnniks kontsade kõpsudes üle suure tühja kooliaula põranda saali tahaossa suulist eksamipiletit vastama ja samal ajal on kahel pool käigurada vanad koolipingid (sügiseks telliti uued) äraviskamist ootamas. Või teate, kui kätte on jõudnud kohaliku omavalitsuse valimised ja kell on tiksunud sinnamaani, et üritus hakkab lõpule jõudma ja siis suundud mingi väikevalla kultuurimaja hirmus suure saali tagaseinas asuva üksildase kabiini poole oma valikut kirja panema ning peale sinu pole ruumis ühtegi teist valijat. Vot täpselt selline assotsiatsioon tekkis.

DSC_0841 - Copy
Vana parkett sai uue elu lauana

Nad küll üritasid erinevate lampide ja valguslahendusega asja parandada, aga eriti õdusamaks see olemist ei teinud. Ainus asi, mis mulle sisekujunduses meeldis, olid vanast parketist tehtud lauad.

Menüü oli lühike, aga täiesti kattis kõik vajadused, mis iganes toidu järgi ka ei isutaks. Mina proovisin eelroogadest Umami kasukat ja krõbedat veist.

Umami kasukas koosnes krevettidest, heeringamarjast, munakreemist ja läätsekrõpsudest. Visuaalselt neelas kirju taldrik roa endasse ja lauda tuues ei näinud roog eriti apetiitne välja. Kahjuks ka maitseliselt ei pakkunud see roog midagi erilist. Parim asi roa juures olid läätsekrõpsud ja ma usun, et seda kokk just ei taotlenud. Heeringamarja maitse kadus roa sisse ära (kahju, see on täiega mu lemmik). Munakreem? Aa, nojah teoreetiliselt on Hellmann’si majonees ka ju munakreem. Ühesõnaga minu jaoks oli kogu roog “külmkapiüllatus” (see on selline roog, mida kodus süüakse tavaliselt pühapäeviti kui võileivapealne on otsa saanud ja keegi pole vahepeal viitsinud poes käia. Miksid kokku midagi söödavat külmkapis olevatest jääkidest. Näiteks keedad muna, purustad ära, lisad juurde kodujuustu ja hakid sisse rohelist sibulat. Soola, pipart, lusikatäis või paar Hellmann’s majoneesi, ning siis proteiin: krevetid, makra või tuunikala. Voilà, bon appétit!). Kas ma seda restoranis süüa tahan? Pigem ei.

DSC_0845 - Copy

DSC_0844 - CopyLugu ei läinud paremaks ka krõbeda veisega, mis koosnes frititud veiseliharibadest, kimchi kapsast, rukolast, marineeritud ingverist, koriandrist  ning koreapärasest kastmest. Täiesti söödamatu toit. Loobusin peale kolmandat ampsu, sest see toit oli lihtsalt niivõrd äädikane ja kartsin kõvetisi  või maohaavu saada.  Ma ei usu, et asi oli kimchis, pigem oli kurja juur koreapärane kaste. Saan aru, et see aasiapärane toit peabki olema veidike hapukas, aga kuhu jääb tasakaalustamine? Õrnalt oli koriandrit tunda. Vürtsikust andis roale ainult vana rukola, mis lisas äädika hapususele veelgi soovimatut mädarõikamaitset ja võimendas niigi hullu olukorda.  Ning kuna kaste oli üle kogu roa piserdatud, siis toidus polnud ühtegi komponenti, millega rooga mahendada. Frititud veiseribad? Sama hästi oleks võinud salati peal kuivikupuru või frititud salaami olla. Krõbedus on küll tore, aga liha ei tohi olla nii krõmps, et proteiini üldse toiteväärtust ei jää.

Pearoogadest jäid sõelale vutt ja ribiliha. Magusoidu soovist loobusin peale eelroogi.

Vutti serveeriti värske soolakurgi, röstitud porgandite ja kreemise kukeseenekastmega. Kukeseenekaste oli väga maitsev. Porgandid oleks võinud veidi kauem ahjus olla, aga ega ma nende pärast ei tulnudki. Vutt see-eest oli ideaalne. Mahlane, seest kenasti roosa. Väga hästi küpsetatud ja maitsestatud. Üle keskmise roog.

DSC_0847 - Copy

Ka pikalt küpsetatud sea ribiliha kartuli, spinati ja paprikaletsoga oli väga maitsev. Mulle väga meeldisid keedetud kartulid seal roa juures. Ülimaitsvad. Liha oli muidugi mure ja maitsev ning suitsune barbequeleem täiendas rooga kenasti. Minu lemmik oli aga letšo. Seda oleks taldrikul rohkem näha tahtnud.

DSC_0848 - Copy

Toit – 5/10

Atmosfäär – 4/10

Teenindus – 9/10

Vägisi jäi kogu külastusest mulje, et Umami aeg hakkab otsa lõppema. Loodan, et ma eksin ja Umami võib meid kõiki veel pikki aastaid rõõmustada. Selleks aga peaks menüüs ja ka köögipoolel tõsiseid muutusi tegema, sest “käib kah” kohta ei tule klient tagasi.

Gastrofoodie

 

 

 

 

Tahaks midagi head…

Öelge ausalt, paljudel käib selline isu aeg-ajalt, aga ise ka ei tea, mida tahaks. Ma olen veendunud, et “ihalejad” jagunevad kahte rühma: soolase fännid (tahaks viinerit, kananagitsat, serranot, lõhesaia, oliive, pasteedisaia, juustu, krõpse, suitsukeelt)  ja magusasõbrad (tahaks šokolaadi, jäätist, sõõrikuid, kummikomme, kooki). Vahest istud kuskil söögikohas, teenindaja tuleb su laua juurde juba kolmandat korda tellimust võtma, aga saadad ta sama targalt tagasi, sest tahaks midagi head, aga ei tea mida.

Ärge enam muretsege, ma leidsin koha, kus kõik on hea ja roogi leidub igale maitsele. Ok, kuna ma ise olen soolasesõber, siis magustoit jäi seekord jälle proovimata, kuigi koogilett oli neil muljetavaldav ja isuäratav. Järgmine kord kui Tartusse juhtun proovin ära ka.

DSC_0774 - Copy

Jutt käib siis üsna uuest kohvikust nimega Hektor Cafe, mis tegutseb kõrvuti Hektor Design Hosteliga. Kodulehel vahva tutvustus peakokast ja kohviku kontseptsioonist, menüü ka kenasti leitav. Samuti on nad  Facebookis täiesti olemas ning seal saab kiirelt pilgu peale visata päevapakkumistele. Näoraamatus saab veidike nalja ka kui sirvida arvustusi, kus esimene üks vähestest negatiivse hinnangu andjatest töötab kokana samal tänaval asuvas teises populaarses kohvikus. Konkurents on bitch!

Kellele sobilik?foodiedele; Hektor Design Hosteli külastajatele; kiireks lõunaks; sõbraga kokkusaamiseks; kohviks ja koogiks; vihmase ilmaga lauamängude mängimiseks; teetassi taga raamatu lugemiseks.

Kategooria – ♥ kohvik/bistroo

Hektooria 2Kuigi interjöör ei ole esmapilguv väga sissekutsuv, siis ei maksa heituda tumedatest värvidest ja trendikast sisekujundusest. Söök on see, mis loeb. Kuigi nii mõnegi tagasihoidlikuma kliendi võib ära peletada seinal oleva menüü kasinus. Ei, see pole kogu valik, seal on väike osa pakutavast. Tuleb julgelt lauda istuda ja teenindajat ootama jääda. Tema poolt toodud menüü on juba palju sisukam. Sealt leiavad endale kõhusõbralikku ka toidutalumatud ja paleosõbrad. Samuti on tooraine toredasti kohalikku päritolu.

Eelroogadest sai ära proovitud  lõhe-carpaccio ja kanamaksa créme brulée.

20160804_154157 - CopyGraavilõhet täiendasid taldrikul salat, tursamaks ja ciabatta.  Mmm, pole tükk aega nii hõrku lõhet söönud. Imeliselt õhuke ja pehme tekstuur, mida mitmekesistas kenasti tursamaksa rammusus ning mahendas omakorda salat koos ciabattaga. Kuigi ciabattaõhiku viil  oleks võinud veidi peenem olla ja isiklikust maitsest eelistatuna oleksin tahtnud lõhe kõrvale siiski pehmet saia/leiba, mitte õhikut, sest graavilõhe on nii õrn ja mingi kuivikuga seda mäluma hakata on piin. Nii läheb suus lõhe maitselt keskendumise asemel aur hoopis leiva jahvatamisele.

Aga absoluutne maitseorgasm oli kanamaksa créme brulée iseküpsetatud seemnesaia ja marineeritud astelpajumarjadega. Esiteks juba roa presentatsioon ja selle kuldne sügisene värvigamma oli midagi erilist. Lisaks rabas mind täielikult imeline maitsekombinatsioon. Karamelli magusus, kanamaksa soolasus ja tummisus, astelpajumarjade hapusus ja siis jälle magusus. TAEVALIK, TAEVALIK, TAEVALIK!  Jumal, hakka või seda postitust kirjutades jälle Tartu poole sõitma. Kui Hektorisse satute, proovige see roog kindlasti ära. Lisan veel, et nad ajastavad kanamaksa créme brulée tegemise just nädalavahetuseks kui nõudlus suurem ning kes nädala esimeses pooles Hektorit külastavad, võivad ilma jääda. Mina külastasin kohta reede lõunal ning siis olid nad just roa valmis saanud ja minul läks õnneks.

20160804_154105 - Copy

DSC_0772 - CopyVeel ühe kompvekina menüüs on soe suitsuangerja salat koos vokitud köögiviljadega. Kuna mu üks viimane suitsuangerja söömine lõppes toidumürgitusega, siis olin kahevahel, kas rooga üldse tellida. Kõikidele muretsejatele, suitsuangerjas oli ka vokitud, seega üsna bakterikindel. Ja nimelt, kalatükid olid üpris krõbedaks vokitud. Njämm, ma pole ise kunagi selle peale tulnud, et suitsuangerjat praadida. See andis angerjale veel mõnusa lisanüansi juurde. Juurviljad olid samuti (nagu paslik on) vokkides mõnusalt krõmpsuks jäänud. Ka salatikaste oli väga maitsev ja üldse oli see üks igati hää roog. Ainult väikese lisamärkusena Hektorile. Te peaksite menüüs välja tooma, et antud salat on üpris vürtsikas. Mina vürtsisõbrana nautisin seda rooga väga ja ei tahaks, et selles mingeid muudatusi tehtaks või seda kuidagi mahendama asutaks, lihtsalt mõtlen nende inimeste peale, kelle kõht üldse midagi vürtsikat ei talu ja teadmatusest salati kasuks otsustavad.

DSC_0771 - Copy

Ka oli tellitud veiselihapasta väga maitsev. Liha oli hirmus hästi tehtud: hõrk, pehme ja mahlane. Pasta mõnusalt al dente, juures rõõmsavärvilist köögivilja ja tsipake koort. Alles söögi lõppedes sain teada, et see oli gluteeni- ja laktoosivaba roog. Maitsest ei saanud midagi aru – pasta nagu pasta ja koor nagu koor. Aga nüüd tean, et mingiasjavabad toidud võivad päris maitsvad olla. Seni pole põhjust olnud neid proovida, sest talun kõike ja asendustooteid pole vaja läinud. Aaa, ükskord olin sunnitud laktoosivaba kohupiimakreemi sööma. Olin kogemata tähelepandamatult poest haaranud laktoosivaba kohupiimakreemi ja pere noorim liige avaldas arvamust, et see söök ei kõlba kuhugi. Aga kuna ma juba olen selline inimene, kelle arvates toit on püha ja toitu ei raisata, siis olin sunnitud selle ise ära sööma. Jah, oli küll veidi kummaline mekk man. Hektoris seda kartma ei pea.

Toit – 10/10

Atmosfäär – 7/10

Veidi hubasem ja mõnusam on olukord kohviku tagaosas, kus suurema seltskonnaga saab end ümbritsevast eraldada. Ka on sinna istuma oodatud kõik lauamängu või raamatusõbrad, et roa ootamise ajal oma aega telefoni näppimise asemel teisel viisil sisustada.

Püüa 222

Teenindus – 9/10

Väga kiired ja abivalmid tüdrukud, ainult veidi tagasihoidlikud. Mustad nõud kaovad imekspandava ajastusega laualt. Just jõudsin sättida need laua nurgale ja hopsti, oligi teenindaja lauda koristamas. Nii iga käigu jooksul. Ka saabuvad road lauda üsna kiirelt.

Kel Tartusse asja, proovige ära. Te ei kahetse!

Gastrofoodie

 

Puhvis puhvaikaga puhvetisse puhkama

Nii oligi. Ilm oli viimaste Eesti suvede kohaselt jahe, niiske, vihmane ja tuuline. Minu õhem vatijope vihmast vettinud ja hirmus külm oli olla. Tahtsin kuuma kohvi saada ja autojuhile, kes meid Pärnust koju sõidutas, kulus ka pikem puhkehetk ära.

Selleks pit stopiks leidsime koha nimega Puhvet 24. Paikneb Märjamaa lähistel Vaimõisa külje all. Kenasti sõidutee kõrval, kuhugi ekstra sisse keerama ei pea. Kohal mitteametlik lehekülg ka Facebookis olemas.

Kellele sobilik? – näljastele Pärnu maantel liiklejatele; kohvipeatuseks; söögi kaasa ostmiseks; tualetipeatuseks; rekka-ja bussijuhtidele.

Kategooria – ♥ kiirtoidukoht/takeaway/tänavatoit

DSC_0789 - Copy

Puhvet 24 ees on väga avar parkla, mistõttu see on armastatud peatuskohaks  rekka- ja bussijuhtide seas. Lisaks, mis mulle väga sümpatiseerib, on õues katusega suitsetamiskoht, mis pakub vihma korral sigaretitõmbajale peavarju ja samas ei kogune suitsulembelised koha ukse alla troppi mittesuitsetajatele meelehärmi tegema.  Ka on väljas rodu laudu,  kõik kenasti varju all, vihma ja päikese eest kaitset pakkumas.

Äkki - Copy - CopySees on lugu teine. Kuigi väljast tundub koht üsna mahukas, siis ilmselt võtab köök majast suurema ruumi ära ja söögisaal on üsna ahtake. Kusjuures istumiseks isegi vähema rahva korral ruumi on, aga leti ääres järjekorda moodustada on väga ebamugav.

Menüü on letil nii kirjas kui piltidega üleval. Saab tavapärast kiiroitu: praed friikartuli ja liha või grillvorstiga, hamburger, pelmeenid, makaronid, riis, supp ja kooki leidub ka kohvi kõrvale. Lisaks siis tavapärane maiustuste- ja jäätisesortiment. Rüübetest kohvi, teed, alkoholi ja karastusjooke. Ühesõnaga valikut igale maitsele. Kes tahab, sööb kohapeal, kes soovib, ostab näksimist tee peale kaasa.

Pikemaks peatuseks on koht ka täiesti sobiv. Kui ei ole just kangesti palav ilm, siis on üpris ok sees istuda. Tualett on puhas ja korralik ning ruumis on ka televiisor. Väga kuuma ilma korral jääb ventilatsioonist puudu.

Mina näljasena valisin šašlõki kaelakarbonaadist, juures friikartulid, tomat, sibul, kurk, kaste. Lisaks sai roa kõrvale musta leiba haarata. Portsjon mehine ja välimuselt vastas ootustele. Meeldiva üllatusena oli ketšup sinepiga pooleks pandud ja üheskoos maitsesid need liha peal hästi. Friikartulieid oli liiastki, aga mulle ei meeldinud, et need olid hapukoorekastmega üle ujutatud. Ma isiklikult ei söö friikaid kastmega. Lubatud kurki (hapukurki) salatisse eriti ei sattunud ja salat ise oli selline meh. Liha – sellest ei saanudki päris täpselt aru. Välimuselt nägi välja nagu oleks grillil käinud, aga maitses nagu ahjušašlõkk. Kuiv ei olnud, mahlane ei olnud, halb ei olnud, hea ka ei olnud. Kahetised tunded jäid selle roa suhes.

DSC_0787 - Copy

Kohv oli jällegi väga hea. Hästi tehtud ja kange (öiste autojuhtide rõõm). Kohvi kõrvale sai proovitud ühte lemmikut, Napoleoni kooki. Ei lootnud  midagi erilist sellest koogist. Tavaliselt tee-äärsetest söögikohtadest pole mõtet küpsetisi otsida, need on seal enamasti kõvad ja pikalt väljas seisnud.  Puhvet 24 Napoleon oli pehme ja mõnusa keedukreemiga. Võiks öelda, et isegi parem kui suurte kaubanduskettide omatooodang. Ainult kõige alumine kiht oli kõvavõitu ja plastist söögiriistadega oli veidi ebamugav seda hekseldada.

20160806_132918 - Copy

Üldse olid söögiriistad odavate killast, mis tekitasid veidi probleeme. Kuna anumal söögikraami ohtralt, aga taldrik ise ei pakkunud roale eriti toetust, siis oli toidu transportimine väheke problemaatiline. Üks naisterahvas pakkus imetlust, sest tema üritas üksipäini oma neljaliikmelise perekonna söögikraami õue toimetada. Õnneks tuli üks vastutulelik meesterahvas appi, sest see sooritus oleks tänu lödidele taldrikutele kindlasti katastroofiliselt lõppenud.

Toit – 7/10

Atmosfäär – 5/10

Teenindus – 5/10. No mida enamat ma saaksin panna, kui kehtib reegel ise sööme, ise joome, ise nõud ära toome. Tellimus võetakse kiiresti, infot roogade kohta jagatakse, toit tuleb välja kärmelt, aga sellega ka kontakt teenindajaga piirdub.

Kuigi rohkemat ühest kiirtoidukohast oleks patt ka eeldada.

Gastrofoodie

 

 

 

 

 

Retrol ja retrol on vahe sees

Käisin möödunud nädalavahetusel Tartus trallimas ja ma ei saa aru, kas ma olen jubedaks tõusikuks muutunud või on sealsete hipsteribaaride tase võrreldes Tallinna omadega alla igasugu arvestust. Joomaurgas oleks nende asutuste kohta veel komplimendina öeldud.

Ma olen hakanud tasapisi harjuma mõttega, et kui uus kokteili- või õllebaar avatakse, siis ilmtingimata mingis  endises tehases, garaažis või muus eriskummalises kohas. Ekstravagantne värk peab olema! Mis teeb omakorda nalja, sest suure erineda tahtmise tulemusena on kõik need kohad üsna sarnased. Noh teate küll: kooruv seinavärv, katmata lambipirnid, tahvelvärvi üleekspluatatsioon, eri stiilis toolid, mis on  jumal teab kelle vanaema kodust kohale tassitud, euroalustest kokkuklopsitud diivan,  lauaks vana kaablirull ning joogilistis lai valik IPAsid.

Küll ei suuda ma leppida sellega, et wc-s seintel asetseva grafiti ja musta markeriga soditud vaimukuste kõrval on aktsepteeritav otseses mõttes sitane ja pesemata tualetipott, mis pole küürimispastat ja -harja näinud aastast 1995. Ka ei ole ok, et külastajatele on mõeldud tool, mille põhjast on järgi ainult tagumine pool või klient peab istuma sohval, mille vedrustus on nii läbi, et tagument käib vastu maad. Enam ei viitsita isegi euroaluseid lihvida või peitsida, pinnud ju  pikkade käistega (kindlalt pleedimustriga) särkides  hipstereid ei häiri. Samas turistid ei tekita tülinat: klõpsivad rõõmsalt Instagrami jaoks telefoniga pilte ja kirjutavad TripAdvisorisse positiivseid hinnanguid. Mis teil viga on, rahvas? Kas see on normaalne? Kas teile tuleks keegi külla kui teie kodus valitseks taoline olukord? Kuidas tervisekaitse, kes väidetavalt kotib toitlustusasutusi igasuguste mõttetute euronõuetega, laseb sel sündida?

Selles valguses ei pane enam õlgu kehitama ka antud artikkel Postimehes.

Olen minagi oma nooruses punkar olnud ja sai tollal mitmedki õhtuid veedetud rõvedates nurgabaarides, kus jooksid ringi prussakad või kahtlastes keldripunkrites, kus sai vanadel reformvooditel ning õllekastidel kaarte taotud ja õlut libistatud, aga ma ei oleks eales aktsepteerinud varianti, et veedan aega kohas, kust viin koju kaasa lutikaid või mõne hepatiidivormi.

Õnneks leiab Tartust nostalgiat ka selle meeldivamas vormis. Kõik, kellele tekitavad meeldivaid mälestusi suvilakoperatiivide või kortermajade keldrite saunapeod, asutuste basseinipeod, laudisvoodriga peoruumid, punasest nahkimitatsioonist istmekatted ja Onu Bella laulud – järgnev on sobilik just teile!

DSC_0775 - Copy

Kohvik-baar Sodiaak.

Kellele sobilik? – retrostiilipidude nautijatele; soodsa söögikoha otsijatele; vanahärradele paariks pitsiks; seeniori tantsuõhtutelt kaaslase leidnutele kohviks ja konjakiks; peredele jäätisekokteili- ja pannkoogihommikuks; hommiku- või lõunasöögikohaks.

Kategooria – ♥ baar/lounge/vinoteek

Juba sisse astudes ning trepimademel seisatades viib ajamasin sind 30 aastat tagasi ning ninna tungib tollele ajastule sobilik lõhn. Ei, mitte kopitus või niiskus – lihtsalt toonaseid ventilatsioonita peoruume ilmestav tuttavlik hõng. DSC_0777 - Copy

All tervitab meid särasilmne proua, kes seda asutust koos oma abikaasaga juba mitukümmend aastat vedanud. Võtsid rendile ruumid koos basseini, sauna ja söögisaaliga. Kahjuks taasiseseisvumisaastate ja üleminekuperioodi lõppemisega kadus inmestel huvi nõukaaegsete sauna- ja basseinipidude järgi. Eks rahakott jäi siis õhemaks ja läänest tulid juurde uudsed meelelahutusviisid (kasiinod, mänguautomadid, bowling jm).  Nii kadusid ka Sodiaagist sauna ja basseiniruum ning selle arvelt laiendati kööki ja ehitati privaatne peosaal. Võib-olla ongi parem, et uus kord tuli peale. Kadusid Kalašnikovidega Moskva kandid, kel valvur ukse ees ning saunas tüdrukuid välja õpetavad madamid ja nende kunded.

Kui eelnev jutt uudishimu äratas, siis pärige julgelt perenaiselt asutuse ajaloo kohta. Ta oskab väga ilmekalt jutustada toonastest külastajatest värvikaid lugusid, noh, eks ole elus paljugi nähtud.  Kel huvi ja tahtmist, küsige lisaks peosaali näha. Seda ilmestab plastkruupidest džungliteemaline seinamaal, mille autor end  ühe seinal istuva primaadina kujutanud on.  Veel pilte antud seinamaalingust saate näha ühest teisest blogist.

Teose autori autoportreed võib silmata vasakpoolse prdiku näos
Teose autori autoportreed võib silmata vasakpoolse pärdiku näos

Muide nende plastkruupidega seoses rääkis perenaine ühe huvitava loo. Algselt olla need plastkruubid kõik hallikad, seinamaalingul on need lihtsalt värvitud. Mehed, kes neid omanikele seinapanekuks jagasid olla ükskord liiduvabariigis ringi sõitnud ning antud kaupa vedanud. Teadagi tulnud teel viinast puudu ja otsustati kaubaga veidi äri teha. Külamutid olid kõik varmad kruupe viina vastu vahetama, mõeldud-tehtud. Ainuke mure muttidel jäi, et kruubid, va paganad, ei tahtnud kuidagi keetes pehmeks minna.

Sodiaagi söögisaal on üsna avar ja mitmete istekohtadega.  Mahub kasvõi terve malevarühm ära. Ajastutruudus on nii täpne, et olin jahmunud, kui mahl toodi lauda tänapäevastes klaasides, millel ei ilutsenudki Miška, Vigri või olümpiarõngad.

DSC_0778 - Copy

Lisaks odavamapoolsele joogipoolisele saab Sodiaagist ka rahakotisõbralikke ja igati korraliku suurusega nostalgiaeineid, mis igale eestlasele kodused ja tuttavad (seljanka, sibulaklops, kartul vorstikastmega, šnitsel jm).

Mina proovisin ära hilise hommikusöögina omleti singi ja juustuga. No portsjon oli küll sobilik juba lõunaks, sest sisaldas lisaks toekale omletile ka ohtralt rohelist ja kergelt praetud kartuleid. Omletis pole juba aastaid näinud, kus munaroa vahel hakkimata singiviilakas laiutab. Väga meeldiv üllatus oli. Ka kapsasalat tõi meelde mälestusi noorusajast. Nimelt oli sinna sisse segatud ohtralt hakitud sibulat, just täpselt nii nagu minu vanaema tegi. Eriti maitsvad olid aga kartulid, neid oleks tahtnud juurde küsida.

DSC_0783 - Copy

Ka sai proovitud kohalikke pannkooke. Mõnusad, väheke küll õlised, aga maitsvad. Ka moos oli meeldivalt hapukas ja mitte üleliia magus.

DSC_0784 - Copy

Toit – 10/10

Atmosfäär – 8/10

Teenindus – 10/10

Kes tahavad proovida lihtsaid koduseid eineid soodsa hinnaga, neil tasub Sodiaaki külastada. Pruugib läbi hüpata ka nostalgialaksu pärast. Tasub seda aga peatselt teha, sest võib juhtuda, et kauaks pikka pidu Sodiaagil enam ei ole, sest rendileping lõppeb paari aasta pärast ning pererahvas peab vaikselt pensionile mineku plaane.

Gastrofoodie

 

 

 

Toit kodu lähedalt

Praegune ülemaailmne trend söögikohtades on kasutada kohalikku hooajalist toorainet kohalikelt talupidajatelt. Positiivseid aspekte on mitmeid: see ei saasta nii palju loodust (transport kaugetest riikidest), kaup on värskem, annab tööd kohalikule kogukonnale (talupidajad), on omane ja traditsiooniline toidus olnud mitmete aastasadade vältel ühes paigas elanud inimestele (siinkohal tervitan kõiki restorane, kes pakuvad naerist mingil kujul valmistatuna. Andke endast märku, sest mul oma mitmekümne eluaasta jooksul pole õnnestunud veel kunagi naerist mekkida). Ka meie põllumajandusministeerium, moodsa nimega maaeluministeerium propageerib kohaliku toidu olulisust (loe lähemalt SIIT). Tervitan minagi kodumaist toodangut nii kaubandusest ostes kui väljas söömas käies.

Seekordne külastus viis mind Tallinna Kalasadama veerele rajatud kohvikusse nimega Klaus. Koduleht hetkel uuendamisel, aga Facebookis on menüü, mis vististi on just äsja läbinud uuenduskuuri, täiesti leitav.

DSC_0733 - Copy

Kellele sobilik? – mere ääres jalutajatele;  mereäärsete muuseumite ja vaatamisväärsuste uudistajatele; foodiedele; turistidele; paariks kokteiliks; Kalasadama, Linnahalli ja Kultuurikatla külastajatele; lastega peredele; sõpradega kohtumiseks.

Kategooria – ♥ kohvik/bistroo

Olen Klausis käinud varemgi, aga sisse pole kunagi sattunud, alati oleme istunud välisterassil, sest sõbrantsid tahavad värsket õhku ja merevaadet. Mis merevaade: tänav autosid täis pargitud, masinad sõidavad sinna-tänna, turistid ja kohalik rahvas sihitult ringi kakerdamas ning vahepeal vilksab miskine kaiäärne lainetus. No ma ei tea, isegi kui Kalaranna tee asemel oli Kultuurikilomeeter, polnud Klausi välisterassilt avanev vaade miskine meeliülendav merevaade, nüüdseks on lisandunud juurde veel hoopis suurem liiklusvoog. Seepärast otsustasin suunduda siseruumidesse, kust pääses hoopis kaunimasse kohta. Nimelt minusugustele, end teistest mõjutada laskjatele teadmiseks, et Klaus peidab endas ka väga korralikku sisehoovi, mis  on kaunilt kujundatud ja on igatahes rohkem naudingut pakkuv kui eelkirjeldatud merevaade. Enamik laudu on ootamatuteks vihmavalanguteks kaetud varjuga ja mis ei ole, siis neid laudu kaitseb puude varjav lehestik.

DSC_0734 - Copy

Ootamiseks oli just sobilik mõni kokteil võtta. Kuna olin autoga, siis soovisin alkoholivaba kokteili. Eraldi neil alkoholivabasid kokteile joogikaardil ei leidu, aga Klausis ei ole kunagi probleemiks olnud kokteilides alkohol ära jätta. Klausi mustasõstramojito oli fantastiline. Veidike pelgasin seda, sest hiljutiste Tallinna Merepäevade  raames sai proovitud nii vastikut alkoholivaba arbuusimojitot, et tükiks  ajaks kadus igasugune kokteiliisu. Ka teised lauasistujad jäid oma Pina Coladadega rahule.

Kui söögid saabusid üsna ruttu, siis jookidega läks tunduvalt kauem aega kui võinuks. Vähemalt olid joogid hästi tehtud ja külmad, mis soojal suvepäeval oluline.DSC_0738 - Copy

Astusime Klausi sisse väikese tagamõttega. Kuna koht asub täpselt  Kalasadama vastas, siis kohaliku ja kodumaise toidu fännina arvasin, et kasutatakse ära üle ukse paiknevaid kalamüüjaid ja menüü on täis imelisi suviseid kalaroogasid. Ootasin, millal saan tellida suitsulesta ja sulavõis praetud ning rukkijahus paneeritud rääbist või räime. Vähemalt grillitud ahvena- või kohafilee ja krevetivardad võiksid kirjas olla. Aga sellist saagist menüüs ei leidunud. Üldse hämmastas mind, et menüüst võis tellida ainult mõnda kalarooga ning millede peakangelaseks ikka ja ainult forell või kilu. Oli küll ka kalasupp kohalikust kalast, aga kahjuks suure kuumaga supp eriti peale ei lähe.

Ka tundus imelik, et grillitud road menüüs üldse puudusid, kuigi sisehoovis silmasin jõude seisvat grilli või barbeque-ahju.

Me aga läksime kindla eesmärgiga kala süüa ja kala me ka seal saime, samuti lihasõbrad leidsid endale sobivat.

Minu taldrikul maandus tempura valgest kalast ja aed-harakputke-laimimajo. Kala maitsest ma ära ei tundnud, aga ta oli väga hästi küpsetatud.

Tempura valgest kalast
Tempura valgest kalast

Tempura tainas oli suurepäraselt frititud ja jäi kala ümber kuldne ning krõbe. Kala oli seest mahlane ja veel läikiv, jess! Harakputke maitse aga läks majoneesis kaduma ja üldse ei olnud see laimimajo väga õnnestunud minu jaoks.

Küll oli mul probleeme majo söömisega. Kastmeanum oli liiga sügav ja majoneesi konsistents liiga vedel, et seda noaga kalale määrida. Kaste valgus püstiselt noalt kiiresti anumasse tagasi. Kui proovisin kala kastmesse kasta, siis oli anum selle jaoks liiga kitsas ja ma oleks pidanud kalast võtma nii väikse tüki, et hästi küpsetatud kalast oleks saanud hakkliha, millest ma muidugi loobusin. Ainus lahendus oli kallata kogu kaste kalale.

Meeldisid hooajalised ja loodetavasti ka kodumaised sõbrad taldrikul. Värske soolakurk, küpsetatud porgand ja lihatomat – kõik mõnusad ja maitsvad. Porgand vaat et kõige parem neist.

Kala leidus ka suitsuforellisalatis, mille kaaslasteks noored kartulid ja pošeeritud muna.

Forell "toretseva" munaga
Forell “toretseva” munaga ja juba ilma ussitanud kartulimugulata

Forell oli iseenesest hästi küpsetatud ja maitsev, muna seest kenasti jooksev. Küll oli aga big no-no kartul, mis kohe lauale jõudes torkas silma selle poolest, et üks isend oli läbi ja lõhki ussitanud ja söögikõlbmatu. Kui kokk seda ei märganud, siis vähemalt kelner oleks pidanud seda tähele panema. Meie laudkonnas silmasid seda kõik niipea, kui taldrik lauda puudutas. See apsakas ei rikkunud küll ülejäänud roa maitset, aga väikese esteetilise ebameeldivuse kliendile põhjustas küll. Ka tundus väheke igav, et kahe kalaroa aedviljalisandid olid peaaegu samad. Forelliroal lisaks juures marineeritud fenkol.

Roog, mis aga kõiki seltskonnas ühtmoodi rõõmustas: põrsaribi ja Yuzu ponzu. See roog väärib Klausis kindlalt proovimist, aga peab hoiatama, et see on üks rammus amps. Pigem sobilik sügis- ja talvehooaega.

Ülipehme põrsaribi
Ülipehme põrsaribi

Juba serveeringult oli see roog kõige apetiitsem. Minul on alati kahtlusi liha ja sidruni kokkusobivuse kohta, kuid sel korral harmoneerus kaste liha ja nuudlitega imehästi. Huvitaval kombel andsid seesamiseemned roale väikese lisavarjundi, mis rõõmustas keele maitsmispungi.

Muidugi oli roa kangelaseks ribi. Väga hästi maitsestatud ning aeglaselt küpsetatud liha oli pehme ja sulas keelel. Tuli kohe tunne, et vaatamata suvele (ilma järgi vaadates võib kahtlusi tekkida) tuleb laar kartuleid ja üks seakülg  ikka ahju pista.

See on roog, millele annan kindlad kümme punkti ja mis Klausis peaks kõigile olema lausa kohustuslik proovida.

Kalasõbrad võivad sealt siiski veidike pettunumalt lahkuda. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Alati jääb võimalus Kalasadamast värsket kala kaasa osta, et seda kodus oma maitse järgi valmistada.

Toit – 8/10

Atmosfäär – 9/10

Teenindus – 6/10

Teeninduse hinnet toob alla see, et kuigi teenindajad on nobedad ja annavad endast parima, et täismaja korral kärmelt kliendi soove täita, siis ikkagi kiputakse unustama selliseid möödaminnes esitatud soove, mida nad ei saa üles kirjutada (soe pleed, sool-pipar, salvrätid, arve jne).  Kel aga kiiret pole võiks Klausist läbi astuda ja nende uut menüüd proovida.

Gastrofoodie

 

 

 

 

 

Tagasihoidlik eestlane*

Ma hakkasin siin ükspäev mõtlema, et eestlane on üks arg inimeseloom küll. Kui saab kuskil lüpsta, siis hiljem kodus mõtleb, et oleks võinud öelda ja teha ja käituda, aga kui keegi parasjagu tal nahka üle kõrvade veab, siis eestlane lepib vaikselt olukorraga ja panustab elukooli sissemaksu.

Noh, enamasti väljas söömas käies ei saada eestlane toitu tagasi, olenemata, et söök oli tulisoolane, ära kõrvetatud, külm jne. Hoopis nohiseb vaikselt omaette, kugistab ebameeldiva toidu alla, sest sööki pole viiskas järgi jätta ning juba on makstud selle eest. Ja teenindaja küsimise peale, kuidas maitses vastab, et hea oli, aitäh ning viskab veel jotsi ka takkajärele!

Lääneeurooplane kutsub teenindaja, et see vihmamärja laua ära kuivataks, nõuab kõikide menüüs olevate roogade täpseid koostisosi, saadab veini tagasi, kui see talle ei maitse ja avaldab teenindajale arvamust kallite hindade üle. Sest olenemata sellest, kui rikas on lääneeurooplane, hoiab ta kainet mõistust ja saab aru, et kui ta söögi eest kallist raha maksab, siis täisteenindus on hinna sees. Ehk ta ei pea oma taskuräti või kampsikuga lauda kuivatama ning eeldab teenindajalt pakutava söögi ja joogi täielikku tundmist. Küsitud kalli raha eest soovib ta  esmaklassilist toitu, mitte koka “perseläksagaehklähebläbi” rooga, mida kokk võib ehk oma pereliikmetele serveerida.

Eelnevat kirjutama ajendas mind puhkus ühes Eesti ja võib öelda, et ka naaberriikide kallimas kohas, Otepääl. Ma ei hakka sellest üldse rääkima, et hotellitube peab mingiks tähtsündmuseks juba aasta ette broneerima ja väga suure raha eest, sest täituvus on neil suur igal ajal. Otepää on ju teada tuntud talvepealinn koos suusapuhkuste ja suusavõistluste ja kõige muu lumega seotud talveüritustega. Lisaks on seal maaliline kuppelmaastik ja Pühajärv, mis on tõmbenumbriks ka suvisel ajal (jaanituli, retropeod, rannapeod, muidu kontserttuurid jne). Lisaks on aastaringselt toimumas erinevad spordiüritused (autorallid, rattarallid, triatlonid jm). Ehk siis koht, kus puhkab nii sise- kui välisturist (loe – kõik on nii kuradi kallis!).

Pühajärve ranna juures on ainult mõned söögikohad. Rannakohvik ja hotellide juures asuvad restoranid, kohvikud, pubid. Ühte neist sisse põikasime.

Pühajärve Puhkekeskuse pubi või  Pühajärve SPA pubi või alternatiivnimega Pühajärve Hotelli pubi. Ma ei tea, mis neist täpsem on, aga ei oska interneti abil selgust ka saada, sest hetkeseisuga on antud SPA kodulehekülg maas ning Facebookis on pubil mitteametlik lehekülg.

20160623_191535 - Copy
Välisterrassilt avaneb kaunis vaade pargile ja Pühajärvele

Kellele sobilik? – rikkale hotellikülastajale, kel pole rahast kahju ja kes ei viitsi hotellist kaugemale minna.

Kategooria – ♥ pubi/kõrts

Pubisse pääseb mitmest sissepääsust. Nii maja eest, tagant kui läbi hotelli. Ilusama ilmaga võiks istet võtta terrassil, aga sees on olemine ka üsna hubane. Pubi on üpris suur, kujutan ette, et sinna mahuks üle saja inimese korraga. Meie külaskäigu ajal oli meiega koos siseruumides täpselt 7 inimest.

Pubis on võimalik lugeda ajalehti ja mängida piljardit. Süüa-juua pakutakse ka.

20160623_181339 - Copy - Copy - Copy

Kohati tundus pubi üsna hämar, lambid põlesid ainult käiguteedel, lauad jäid hämaramatesse nurkadesse (*mõtles – kuradi elektri kokkuhoid, *ütles – mitte midagi ja läks istus pimedasse nurka maha). Ootasime lauas tükka aega, aga teenindajat lauda ei ilmunud (*läks esitas tellimuse leti äärest). Tellitud õlled saabusid lauda kiiresti, kahjuks ilma toredate vahumütsideta (*mõtles – kuradi kurat! Ma Guinessi joongi ainult selle siidise ja karamellise vahu pärast, *ütles – mitte midagi).

Tellisin endale pähklimarinaadis sea sisefilee vardad koorese tšillikastme, redisesalati ja kartulilaastudega. Tegelikult isutas küll röstitud tallefilee järgi, aga kuna pubi hinnatase oli kallimapoolne, siis tellisin odavamat rooga. Mul on kombeks, et kalleid roogi ei telli enne kui eelneva külastusega rahul olen. Menüü lõpuroogi telli neis söögikohtades, kus sulle iga roog maitseb.

Ootamist 45 minutit ja lauda kanti see.

20160623_184634 - Copy.jpg

(*mõtles – Mida!! Ma ootasin 45 minutit mingit kuradi pähklimarinaadis õndsust ja üheteist euro eest kantakse lauale üks frititud viilutatud kartul, kolm viilutatud toorest redist ning kaks šašlõkitükki. Oi vabandust, üks törts gurmeekastet (loe hapukoort) oli ka ühe kartuliviilu alla peidetud, millest jätkus parajasti niipalju, et krõbe kartuliviil lödiks niisutada, kahjuks mitte enamaks. Ma olin nii pettunud, ausõna! Minugi poolest poleks olnud vaja kõik see 45 minutit seda kartulit seal viilutada kui tulemus oleks sama olnud friikartulite või kartulisektoritega. Ja kurat, ma saan aru, et vardatäis liha pakutakse ainult veel kaukaasiapärastes šašlõkibaarides, mujal lihatükkide arv vardas muudkui väheneb. Aga kanda lauale kaks varrast, mille mõlemi küljes ÜKS lihatükk – no see juba on midagi. Ainuke positiivne noot roa juures – marinaad oli hea, aga kahjuks olid vardad (!) grillile liiga kauaks jäänud ja sisefilee oli väheke kuiv. *Ütles – mitte midagi ja selle eest kirun ma end tänase päevani). Tagantjärele rõõmustan vaid selle üle, et tallefileed või lihaveise sisefilled ei tellinud.

Kaaslase valikuks sai sea kaelakarbonaad pohlamarinaadis kartulisektorite, jääkapsa, paprika, tomati, marineeritud kurgi ja ürdi-koorekastmega.

Erinevalt minu eelroa suurusest pearoast oli tema portsjon korralik ja kõik lubatu (peale pohlamarinaadi) oli taldrikul olemas.

20160623_184657 - Copy.jpg

Pohlamarinaadis kaelakarbonaad oli muundunud tavaliseks Rakvere BBQ-marinaadis grill-lihaks. Ah, et kuidas vahet teha? Rakvere marineeritud grill-lihad on teiste tootajatega võrreldes kuidagi eriti ebakvaliteetsed ja kelmeid täis.

Noh praad oli selline Harju keskmine – välja ei sülita, aga meeliülendav gurmeeelamus ka ei ole.

Toit – 4/10

Atmosfäär – 6/10

Teenindus – 3/10

Gastrofoodie

(*läks koju ja kirjutas kriitilise blogipostituse nagu tagasihoidlikule eestlasele omane).

 

Kas teate küla, mille kõrts asub 40 km kaugusel?

Enne jaanipidustusi sai lapsed, koerad, ämmad-äiad ja peaaegu ka naabri kass autosse pakitud ja Lõuna-Eesti poole teele asutud.  Kuskil Kose kandis trampis meespere vihaselt jalgu ja mossitas saamata jäänud lõunasöögi üle (aega jäi peale pakkimist väheks noh). Silma jäi silt Kolu söögikohast. Mälusopist kerkis esile udune mälestuskatke Kolu kõrtsust, mis kohe kuidagi ei saanud sama söögikoht olla, sest viimatimainitu asub hoopis Eesti Vabaõhumuuseumis. GPS aga näitas jonnakalt, et asume Kose vallas Kolu külas ja teda ei huvita, et samanimeline kõrts siit hoopis 40 km eemal asub.

Koju jõudes asusin asja täpsemalt uurima ja tõsi see on, et Tallinnas asuv Kolu kõrts on Tallinn-Tartu maantee ääres asunud ühe talliga kõrtsihoone, mis ehitatud 1840. aastatel Harjumaal Kose kihelkonnas Kolu külas. Muuseumisse toodi kõrts 1968. a. Kas sai kõrtsile saatuslikuks  1900. aasta 1. juulist kehtima hakanud riiklik viinamonopol, kus kohalike mõisate viinaköökide toodangut enam müüa ei tohtinud ja viina võis valmistada ainult riiklikes viina- ja piiritusetehastes või mõni muu asi, seda peab küsima juba Eesti Vabaõhumuuseumist.

Aga kuna loodus tühja kohta ei salli, siis Kolu külas ootab külastajaid üks omanäoline söögikoht küll. Nimelt Kolu baar-kauplus. Jah, pood ja söögikoht ühes. Mina arvasin, et kaasa saab osta hamburgerit ja lihapirukat ning sellega toidukoha menüü piirdub, aga võta näpust, täitsa korralik soojade söökide valik on. Ka on iga päev olemas veidike soodsam päevapraad.

20160622_142311

Kellele sobilik? – hea kodutoidu soovijatele; neile, kel unues söömata hommiku- või lõunasöök; Tallinn-Tartu maanteel sõitjatel puhkepeatuseks; kiireks kohvi, piruka, jäätise või karastusjoogi kaasahaaramiseks.

Kategooria – ♥ baar/lounge/vinoteek

Väljas vaagisime tükk aega, et mis asutus see koht siis on. Pood? Ilmselge. Söögikoht? Katusega terrass ju on. Sisse astudes tabasid meid kohalike külajoodikute kahtlased pilgud. Selge – võõrad. Leti taga seisev mees oli aga lahkus ise. Väga omamehelikult suhtles nii kohalikega kui võõrastega. Ei pidanud paljuks pikalt laialt lahti seletada söökide koostisosi. Kuigi menüü iseenesest võiks nähtavamal kohal olla. Sisenedes jäi silma ainult päevapakkumine ja esialgsel vaatlusel tundus, nagu see olekski ainus roog menüüs. Söökide valik oli tegelikult üpris lai – leidus seal nii hommiku- kui lõunasöögiks sobilikku. Hinnad veidi üllatasid, on isegi võrreldavad pealinna lõunasöögikohtadega, aga portsjoni üle ka nuriseda ei saanud.

Eine "Peekon"
Eine “Peekon”

Kuna minul jäi kiiruga lisaks lõunasöögile ka hommikusöök söömata, siis tellisin endale eine nimega “Peekon” ja cappuccino. Ülejäänud laudkond võttis hakkšnitsli ja mahlad. Mahladega oli veidi nadid lood, sest enamus mahlu olid otsakorral või soojad. Cappuccino oli aga väga hästi tehtud ja paraja kangusega.

Mulle väga maitses hommikusöök. Kui tavaliselt peekoniga koonerdatakse, siis siin eines oli seda nimele vastavalt. Meeldiv üllatus oli ka praekartul. Kõik oli väga maitsev ja nagu kodus tehtud. Praemuna oli hästi maitsestatud, kartul mõnusalt küps, salat oli hea, hapukoorekaste tummine ja peekon kenasti krõbe. Ainus, mis veidi häiris – no üks praemuna oleks võinud veel olla.

Hakkšnitsel
Hakkšnitsel

Hakkšnitsliga samad lood. Korralik lõunane portsjon head kodutoitu. Šnitslid hästi küpsetatud, pealt kenasti kuldsed ja krõbedad, seest mahlased. Praekartul ja muud lisandid ka maitsvad.

Teenindaja iseenesest oli muhe sell, aga väheke läks teenindus jamaks  kui tuli mitu laudkonda korraga sooja sööki nõutama ja parajasti oli vaja ära teenindada ka poes viibivad kunded. Huvitaval kombel oligi nii, et söömas käisid inimesed voogudena, nagu äikesetorm käiks üle. Olime tükk aega ainukesed kunded kui korraga sõitis ette mitu autot, igas autos vähemalt neli inimest. Kõik näljased. Said söödud, oli koht uuesti nii vaikne ja rahulik, täielik maaidüll. Siis jälle pauhh, autod vuravad maja ette, koht näljaseid täis ja kõmm – kõik kohalikud kaupa nõutamas.

Pood iseenesest oli viisakas – said nii leiba-saia kui ka peenemaid kastmeid ja näkse. Väga meeldis, et oli müügil ka kohalik toodang. Suitsukalast värske lestani. kodumunadest Oru farmi toodanguni.

Toit – 9/10

Atmosfäär – 5/10

Teenindus – 8/10

Atmosfääriga on nii, et õues ilusa ilmaga pole väga vigagi. Sees on ka lauad olemas, aga seal vahid külajoodikutega tõtt ja kuumaga on poes ka müüdava suitsukala lõhn.

Üldises plaanis esialgsest skeptitsismist hoolimata võib teeline läbi põigata küll. Teenindus on muhe, lastele jagas onu ka kommi ja klientidele ütles paar head sõna ka lisaks.

Leidsin ka internetiavarustest veidi teistsuguse arvustuse antud kohale, kus Facebooki kasutaja Toiduklubi oma kogemusest kirjutab (loe SIIT).

Gastrofoodie

 

Veidi nagu filmiblogi

Käisin Mustamäel uut keskust kaemas. No mis uus ta enam on, vist juba selle aasta veebruarist avatud, aga polnud enne mahti läbi astuda. Mulje? Väiksem kui arvasin, vähe müügipindu ja vähe külastajaid. Ikka kesklinnast väljas ja sinna satub rohkem vist kohalik elanik õhtul kiirelt piima-leiva järele kui sõbrannaga kohvitama. Söögikohti mitmeid, aga kliente nendes mõni üksik. Sellepärast arvas meespool, et võiks enne kino hoopis kõrvalasuvasse Osman’i einestama minna. Kodulehel kenasti kirjas nii lahtiolekuajad kui menüü. Ka Facebookis on nad olemas.

Osman

Kellele sobilik? – neile, kes saabuvad Tallinnasse öistel tundidel ja tankla hot dog’i asemel tahaksid midagi grillitut hamba alla.

Kategooria – ♥pubi/kõrts

Siseinterjöör ei üllata millegagi. Kui koha nime seostada Türgi päritolu sultanitega, siis hea kujutlusvõimega võib ju ette kujutada, et lühtrite ning bordoopunaste kardinate, istmekatete ja seinavärvi abil tuleb Türgi veidike lähemale, aga pigem siiski mitte. Mitmete söögisaalis asetsevate televiisorite abil jääb mulje hoopis spordipubist.

Mis mind aga tõsimeeli üllatas, on suursugune suveaed. Ei, mitte terrass. Osmani aed on suurem kui mõne eramaja tagahoov ongi. Kujutasin hästi ette, et selline kena aed sobib suurepäraselt mõnel suveõhtul aiapulma või -juubeli pidamiseks. Kes istuma jääb sisse ja suitsumees(-naine) ei ole, sellel võib see suursugusus hoopis märkamata jääda.

Teenindus toimub Osmanis leti ääres. Kahjuks võtab tellimusi vastu ainult üks teenindaja ja seetõttu võib tekkida väike järjekord, sest rahvast käib Osmanist läbi palju.

Kuna Osman end kebabi- ja grilltoitudega reklaamib, otsustasin mina võtta döner kebabi pitaga ja Kaaslane väikese kanakebabi. See on  Osmanis hea, et praade saab tellida ka poole portsjoni kaupa.

Pita leib oli otsas, seega  korrigeerisin tellimust döner kebabiga salati peale, kõrvale mahlaklaasid.

Kanakebab
Kanakebab

Kõik mahlad olid soojas väljas. Välja jättes personaalset maitseeelistust (mulle meeldib külm mahl) ei taha ma mõeldagi, mis käärimisprotsess hakkab pihta nendes mahalapakkides suure kuumaga.

Kanakebabil polnud viga, või noh, süüa kõlbas. Kõige parem osa roast oli kanafilee. See oli hästi maitsestatud ja hästi küpsetatud. Mahlane ja mõnus. Friikartulid enam-vähem, aga aedviljad olid maitsetud ja vesised.  Juures olnud kastmed olid aga jälgid. Kui punane “adžika” kõlbaks veel ketšupisõbral süüa, siis tehisliku küüslaugumaitsega valge kaste ei kannatanud mingit kriitikat.

“Döner kebab” erines döner kebabist nagu siga ja kägu. Õhukeste  lambalihaliistakute või Eestis ka sealihaliistakute asemel kanti ette vanad sealihašašlõki jäägid, mis oli “döneriks” tehtud vokkpannil ohtra õli sees kuumutades, mille tulemusena jõudsid lauda kuivetunud samas õlised lihajäänused. Seda “suurepärast” kulinaariateost kroonis salat, kus salatikastmena oldi kasutatud sedasama jälki “adžikat”.

"Döner kebab"
“Döner kebab”

Lihtsalt vau! Kuigi ma kirjutasin enda kohta, et mulle meeldivad üllatuslikud maitsekombinatsioonid, siis jääsalatit ketšupiga polnud ma veel kuskil mujal maitsnud. Ka traditsiooniline hapendatud valge leib, mis taoliste roogade kõrvale käib, ei olnud eriti hea. Täpselt sellise maitsega, nagu vanaema oleks teinud plaadikapsapirukat ja järele oleks jäänud vaid see kapsata ääreosa. Ainult et see poleks pruuniks küpseda jõudnud vaid oleks pooltoores. Vot just selline assotsiatsioon tekkis pakutud leivaga.

Toit – 3/10

Atmosfäär – 5/10

Teenindus – 4/10

Aga mis sest halvast toidust enam. Tahtsin jagada üht üllatavat leidu. Kuna Mustamäe keskuses asuvas Apollo kino kavas hilisõhtu lähenedes eriti midagi huvipakkuvat ei leidnud, siis umbropsu läksime vaatama filmi “Head tüübid” Russel Crowe ja Ryan Goslinguga peaosas. Ei oodanud sellelt filmilt palju ja arvasin, et tegemist on tavalise kergekoelise Ameerika lihtinimesele mõeldud filmiga, kus natuke romantikat, rohkelt plahvatusi ning palju “jalaga persse”nalju ning seda kõike püüab raamides hoida üsna etteaimatav süžee.

Avastasin hoopis üsna terava ja musta huumoriga absurdikomöödia (või ka -tragöödia), mis mitte mingil juhul pole labane ja süžees pole midagi etteaimatavat. Vaatad ekraani ja mõtled – ta ei öelnud just nii, oi kui terav ja naljad on originaalsed. Kuigi peategelased on üsnagi lihtsa mõttemaailmaga, siis resisöör (ka selliste filmide nagu “Surmarelv” ja “Kiss Kiss Bang Bang” autor) ei kujundanud neist idioote vaid kui traagilise eluga selle, kes filmi lõppedes tunduvad juba päris sümpaatsed. Ja pealegi on Russel Crowe’d üle tüki aja tore jälle kinolinal näha.

Neile, kellele absurd ning must ja terav huumor meeldib, soovitan soojalt. Teised – jätke vahele.

“Head tüübid” õhtuti veel Apollo kinodes linastumas.

Gastrofoodie

 

 

 

Veidike nostalgiat kah

Ilmad ilusad, inimesed õues. Kuhu perega minna? Ikka Tallinna loomaaeda. Nii nagu käis minu ema minuga, käin ka mina oma perega. Kõige parem on loomaaeda muidugi külastada õhtu poole või hoopis minna hilisõhtusele ekskursioonile (selle aasta omad on kõik välja müüdud), aga lastega külastust väga õhtu peale ei soovita jätta, väsivad ära.

Kuigi Tallinna loomaaia piirides on võimalik nii mitmestki kohvikust kui putkast kõhutäidet soetada, eelistas meespere karnivoorile meelepärast.

Suundusime Tallinna loomaaia Põhjavärava juures asuva parkimisplatsi kõrval olevasse Šašlõkki Baari Leman (ei ole trükiviga, kirjapilt muutmata). Facebookis on ta hoopiski leitav Leman Grilli nime alt.

Välisilme

Kellele sobilik? – Tallinna loomaaia külastajatele; šašlõkisõpradele; Õllesummeri külastajatele.

Kategooria – ♥ baar/lounge/vinoteek

Juba väljas tabas mind korralik nostalgialaks. Kõvad pingid, kõikuv laud ja sinised Saku varjud. Puudus veel ülehinnatud õlu ja söeks kärsatatud lihatükk kuivanud friikartulitega  – kõik on kohal!

Sees tuli peale teistsugune nostalgiline tunne, nagu siis, kui ülikooli ajal sai käidud mööda Tallinna kurikuulsaimaid joomaurkaid. Kaaslane ütles, et siis pidin ma kooliajal palju aega bordellides veetma. Kahjuks ei soovinud ta oma kommentaari täpsustada…hmm.

Siseilme

Nojah, väheke kulunud ja maitsetu inerjöör oli, aga baar see-eest aus. Ei mingit diskrimineerimist! Alkoholivaba ja alkoholiga õlu samas hinnas. Kuradi karsklased, miks nad peaks odavamat märjukest saama? Samas joodikutele püsikliendisoodustus – 0,5 l õlu odavam kui 0,33 l.

Kui juba nostalgialainele läks – lastele söögiks vallatud põrsad (või kuidas iganes neid kanarasvast ja  kondijahumassist moodustisi kutsutakse) friikatega või valikus ka lihapallid friikatega. Traditsiooniline “lasteeine”.

Täiskasvanud saavad peamiselt valida eri lihast (kalkun, siga, lammas, forell) šašlõkkide vahel, juures klassikaline combo – friikartulid ja hiinakapsa-kurgi-tomatisalat.

Toidu tellimine on iseenesest väheke problemaatiline. Nimelt hr Leman(?) on ühemehebänd – grillmeister, ettekandja, aednik, kokk, koristaja ühes isikus ja hoolimata letil asetseva kella meeleheitlikust tagumisest, võib teeninduse saamiseks vajalikuks osutuda  tema otsimine hoopis autoparklast, kus ta prahti pühib. Või tualetist, kus ta potti küürib või on ta parasjagu õues lilli kastmas või askeldab väljas grilli juures. Aga kui sa ta juba leti taha saad, siis edasi toimib kõik nagu kellavärk. Kiirelt ja täpselt. Lihtsalt arvesta, et kui soovid hiljem lisaklaasi mahla, siis selle saamiseks on vajalik eelkirjeldatud otsimismäng.

Toit on kõvasti parem kui võiks arvata.

Söögist kah

Sealihast šašlõkk oli imemaitsvalt küpsetatud, ei mingit kardetud söetükki. Ka friikartulid olid keskmisest paremini tehtud – pealt kuldsed, seest pehmed ja kartulimaitseainet ei olnud üleliia palju. Väga huvitav nüanss oli marineeritud sibul toore sibula asemel. Salat oli keskpärane, aga väga mõnus oli valge leib – värske ja pehme. Minu lemmikuks osutus adžika. Seal oli hästi tugevalt koriandri maitset tunda ja kuigi tavaliselt mulle ei meeldi tugev koriandri maitse, siis see kaste oli nii hea, et kraapisin viimsedki kastmeriismed leivaga kokku.

Toit – 8/10, pool punkti sai lisaks selle eest, et ei löönud seedimist paigast ära.

Atmosfäär – 2/10. Kõik on kulunud ja vanunud ja tahab väljavahetamist. Üks punkt tuleb lisaks, sest kõik oli puhas. Puhtam kui mõnes nooblimas söögikohas.

Teenindus – 4/10. Mulle pole peitusemäng kunagi meeldinud.

Ausalt, nüüd tekkis küll tunne, et peaks Õllesummerile pileti ostma, noh nii nostalgia mõttes. Et siis koos juhuslikult kohatud naabrimehe või kunagise klassiõega plasttopsidest õlut juua ja poole kõrvaga Smilersit kuulata. Kõik on ju kohal!

Gastrofoodie

 

Autentset maitset otsimas

Seekordseks avastuseks otsisin vürtsikaid ja keha soojendavaid maitseid. Neid lubas pakkuda Pikal tänaval resideeruv koht nimega Bollywood, mis peaks võrdses headuses serveerima nii India, Hiina kui Tai kööki.

Bollywood

Kellele sobilik? – teenautijatele; vürtsika toidu austajatele; turistidele.

Kategooria – ♥ restoran

Orientaalseid söögikohti või söögikohtade kette leidub muidugi Tallinnas hulgi. Kõik lubavad olla parimad ja kõige rohkem “päris”. Eriti ajavad mind närvi Tai-Hiina-India-Vietnami-Pakistani-Süüria-Aserbaidžaani-lisaloetelluükskõikmissuvalineAasiariik kööki pakkuvad kompleksrestoranid. Tavaliselt ei suudeta siis enam vahet teha eri köökidel ja Aasia erinevate riikide toidud saavad ühises suures pajas samasuguse maitse. Lihtsalt Hiina köögi austajatele juurde peotäis bambusevõrseid, India toidu soovijale sorts kikerherneid lisaks ning Tai köögi fanattidele kõlbab lisandiks peotäis hakitud koriandrit. Kui ikka köögis toimetamas kolm India kokka, siis ei ole vaja neilt välja pressida Hiina kulinaariat. See võrdub sama nagu eestlane teeks harjumuspäraselt guljašši lihakastmena, aga sel pole ju midagi enam pistmist algupärase  vürtsika Ungari supiga. Las iga rahvus jääb oma liistude juurde.

Seega olin antud söögikoha suhtes juba eelnevalt skeptiline. Nimi Bollywood viitas keskendumist India kulinaariale ja just kiusu pärast otsustasin, et ei lähe liimile ja proovin roogi hoopis nende Tai menüüst.

Minu suureks üllatuseks ja meelehärmiks ei paku Bollywood riisipaberis värskeid kevadrulle, mida ma igal võimalusel tellin kui nad menüüs on. Järelikult tuli valida muud.

Bollywoodis on hea see, et eri köökide eelroogadest on tehtud ka nn degustatsioonimenüü. Nii ei pea paar inimest viite erinevat rooga tellima, et siis hiljem enamiku termokarpides koju kaasa tassida.

Minu eelistuseks sai Tai eelroogade vaagen, mis sisaldas satay vardaid, kalasuupistet, kevadrulle ja krevetikrõpse. Kogu headus serveeritud taipärase värske salati , pähklikastme ja magusa tšillikastmega.

Eelroad

Krevetisatay oli veidike toorem kui oleksin soovinud, aga ei midagi hullu ja päris söödav oli, kuigi Tallinnas saab ka kõvasti paremat.

Kõigi lauasistujate lemmikuks oli aga kanasatay. Väga hästi maitsestatud ja ei olnud kuivaks lastud küpseda.

Kevadrullid olid krõbedaks küpsetatud ja ei olnud taignased nagu viletsamates Aasia kööki pakkuvates kohtades sageli juhtub.

Ka kastmed ja krevetikrõpsud olid maitsvaks lisandiks ning pakkusid naudingut.

Tai köögis kasutatakse palju pähkleid, aga salatis jäid idud ja muu roheline pähklite kõrval teisejärguliseks. Kokk oli paar peotäit liiga heldelt neid puistanud.

Kahjuks aga valmistas täieliku pettumuse nn kalasuupiste. Kala- ja krabikooke on väga raske nii teaha, et need kuivaks ei jääks. Kahjuks oli kalasuupiste täiesti kuiv ja ilma mingi maitsenüansita. Oleks võinud proovimata jääda.

Pearoog

Pearoaks tellitud veiselihaga taipärane punane karri oli õnneks lubatud teravusega. Veidike jäi küll originaalmaal tehtavale alla, aga ei olnud ka nn eurooplasele suupärasemaks mugandatud. Ma ei kannata, kui toitude teravusega mängitakse. Enam ei takista meid raudne eesriie ja enamik eestlastest on reisinud nii Indiasse kui Taisse ning seal kohaliku toitu maitsnud. Nii teatakse, kuidas õige karri peaks maitsema ja pole mõtet seda lahjendada. Need, kes vürtsikat ei armasta, ei telli karrit ka lahjendatud variandis ja terava armastajatele on see lihtsalt nöögiks.

Lihtsalt suurepärased olid tellitud juustunaanid. Mingisugune müstiline vaniljene aroom lõikus ninna iga kord kui suutäit ampsasid. Võrratult vapustavad, parimad Tallinnas!

Minu skeptitsism sai löögi. Muidugi päris Taimaal kogetut ei anna Bollywoodiga võrrelda, aga piinlikkust ei ole vaja neil ka tunda. Kõiki roogi eraldi hinnates ja punkte kokku lüües igati aus Taimaa esindamine.

Toit – 8/10

Atmosfäär – 5/10

Teenindus – 5/10

Muideks, Bollywoodi tasub minna teeõhtule. Pakuvad nad taimeteedest chaini kõike väga maitsvalt ja õigesti serveerituna. Ka on Bollywoodi aknaorvades mõnusad lebolad, mis sobivad hästi kannutäie tee nautimiseks. Kahjuks ei saa rääkida õdusast olemisest muudes majaosades.

Restoraniosa kujundus ei tekita tunnet nagu viibiksid mõnes India restoranis.

Hubane
Hubane?

Valgusega on püütud küll hubasust luua, aga liialt vähe on Indiaga seotud kujunduselemente ja domineerima jääb põhjamaine raske kivi. Lounge osas on jällegi liiga pime ning rõõmsad värvid ei pääse esile ja kujundus jätab külma mulje.

Küll aga on toredasti kujundatud koha tualetid, meenub kohe film  “The Man with the Golden Gun”.

Teeninduse osas ei saa ka kahjuks midagi paremat öelda. Kuigi tundus, et sel päeval lihtsalt teenindajal oli one of those days. Pillati jooke, lauanõusid, õnneks küll mitte päris meile sülle. Pole siis ime, et teenindajal sära silmist kadunud ja kuidagimoodi autopiloodil  tuleb päev õhtusse saada. Been there, done that!  Siiski ei vabanda eelnev välja seda, et turiste teenindati esmajärjekorras, jooke pidi küllaltki kaua ootama, mõni komponent roas asendati omavoliliselt hajameelsusest teisega ja mõni roog unustati tellimusse lisada.

Arenguruumi on!

Gastrofoodie

“Mida teha, kui koduukse ees on söögikohti rohkem kui nädalas päevi?”

Nii imestas inimene, kes sattus üle kahekümne viie aasta jälle nooruspõlve radadele käima. Endises kodukandis tuli talle tuttav ette ainult Patarei “vangla”, Salme kultuurikeskus ja Kalma saun – kõik muu on muutunud. Kunagise kodumaja asmelegi oli uudne ja moodsa disainiga tareke püsti pandud. Tehastes laiutavad kohvikud, keldripoodide  asemel rendivad pinda väikeettevõtted. Isegi turg ei asu hetkel oma tavapärases asukohas. Jutt käib siis Põhja-Tallinna linnaosast. Tänapäeval aetakse näpuga väga täpset järge, kus Kalamaja ja kus Pelgulinn – prestiiži küsimus. Vanade põliselanike meelest ilma peenutsemata üks Kopli kõik.

Keerasime Telliskivi tänavale ja valsime ühe söögikoha väga-väga-väga mitmete seast, mida saab sel tänaval külastada.

Täiesti umbropsu liisku heites jäi sõelale baar-bistroo Kukeke, mis tänaseks juba hea mitu aastat tegutsenud. Nende Facebookist leiab ka päevapakkumisi.

bistroo kukk

Kellele sobilik? –  foodiedele; koplikatele; lastega peredele; hilistele ärkajatele hommikusöögikohaks;  Lennusadama külastajatele; Telliskivi Loomelinnaku külastajatele; turistidele; veganitele.

Kategooria – ♥ kohvik/bistroo

Ei tasu ära heituda Kukekese välisfassaadist. See ei ole mingi endisaegne Kopli nurgabaar, kus kaigub vene diskomuss ja õllekõrvaseks on valikus seljanka või pelmeenid ning kus hilistel õhtutundidel saad pealekaubaks vastu vahtimist ka. Hoopis Anni Arro loodud väike pesake, mis põnevat kunsti ja disaini täis. Lisaks head toitu ka. Kohas ei pea ainult lõunal käima, tasub läbi hüpata ka õhtupoolikul paariks kokteiliks. Kui õhtul tulla, siis on avatud ka teine korrus, mis on väga boheemlaslik ja omaette vaatamsiväärsus.

Interjöör

 

Kuna pole ise paar aastat Kukekesse sattunud, siis mõned lemmikud on menüüst kadunud ning uut avastamiseks juurde lisandunud. Minu üllatuseks on loodud veganitele täiesti oma menüü, mis on Kukekese toidufilosoofiat arvestades täiesti loogiline käik. Kuigi mõneti arusaamatu,  sest menüüs on juba vegan- ja taimetoitudel üsna suur osakaal ja seal on ka alati olnud võimalus roas loomne komponent asendada taimsega. Aga järelikult on nõudlust.

Minu valikusse jõudis praetud lõhefileesteik kreemja muskaatkõrvitsapüree ja võis praetud fenkoli ja spinatiga. Lisandiks võtsin ahjukartulid rosmariini ja küüslauguga ning joogiks värskelt pressitud porgandi-astelpaju-ingverimahla.

Eine

Lõhefilee oli supelnud väga maitsvas marinaadis või väga maitsva mop-kastmega pintseldatud. Kahjuks oli aga minu filee pigem sabapoolsemast osast ning veidikene üleküpsenud ja kuivavõitu. See-eest kõrvitsapüree oli maitsev ning iseküpsetatud leib, mida sai endale paraja tüki lõigata, ka kena lisand.

Õnnetuseks olid rosmariini-küüslaugukartulid täiesti  mitteapetiitsed. Väiksemad ja õhemad kartuliviilud olid ahjus ära kuivanud. Suuremad olid jällegi seest tooreks jäänud. Soolaga olgu nagu on, vähem on alati tervisele parem ja seda saab igaüks ise vajadusel juurde lisada. Reklaamitud maitsed peavad aga olemas olema. Rosmariini maitset tundsin ja mulle meeldis, et see ei olnud nii pealetükkiv. Küüslaugu maitset üldse mitte ja ma armastan küüslauku! Sel hetkel valdas mind kahetsus, et ei olnud jäänud sealsetele friikartulitele truuks. Neid teeb Kukeke hästi ja alati ühtlase kvaliteediga.

Värskelt pressitud mahl oli hea ja mõnusa maitsega. Mina hapu ja vürtsika fännina oleksin oodanud rohkem astelpaju hapukat maitset ning rohkem kicki ingverilt. Samas annan endale aru, et maitsed on erinevad ning ingver ei ole just paljudel lemmikmaitse. Minu jaoks jäi jook veidi kahvatuks.

Sõbranna tellitud koorene kanapasta parmesani, küüslaugu, päikesekuivatatud tomatite ja basiilikuga oli tõesti maitsev. Kaste oli väga mõnus ja kreemjas ning roas ei oldud koonerdatud kanaga. Pastaroad on ka alati Kukekeses kindla peale minek.

Toit – 7/10

Atmosfäär – 9/10

Teenindus – 9/10

Atmosfäär on väga kihvt, aga tualetis häirib mind üks asi. Laheda raamiga peegel asub seinas nii, et mu silmad on täpselt laia raami kõrgusel ning ma saan peeglist enda pealage näha. Ma tean, #shortgirlproblems, eks? Ja alternatiivse variandina tagaseinas kallutatud nurga all olev peegel ei aita ka probleemi lahendamisele kuidagi kaasa. Kuidas ma seal, kaksiratsi tualetipoti kohal, oma meiki kohendan? Pealegi on wc-s olev valgustus üldse liiga hämar.

Huvitav disain
Detaile interjöörist

Teenindus seekord oli viisakas, kiire, korrektne, aga ei olnud päris selline, mis tekitaks kuidagi ülevoolavaid emotsioone, et saaksin anda 10 punni. Ükskord ma sain siiski Kukekeses ka sellist teenindust, kus soove loeti silmist ja täideti veel enne kui jõudsin sõnakestki paotada. Tundsin end kui kuninga kass. Ja teinekord on läinud ka vastupidi, kus jooke pidi tellima kaks tiiru ette, sest teenindus oli üliaeglane ja tellimust täideti pool tundi või kui kõik lauasistujad said oma road kätte erinevatel aegadel või hoopis külmana.

Sõbranna küsimusele vastaks Steven Wrighti tsitaadiga: ” If you must choose between two evils, pick the one you’ve never tried before” ja lisaks endapoolt: ” või söö kodus”.

Gastrofoodie

 

Talgupäevad siseruumidesse!

Kaunist esimest maid! Ei tea paljudeni minu tervitus jõuab, sest nii ilusa ilmaga on enamik kas hilist volbrilõket või õigeaegset maituld tegemas. Hoovid peavad risust ja rämpsust puhtad olema, nagu õigele eestlasele kombeks. Ise kraamin kapist rannariideid välja ja mõlgutan mõtteid, kas peaks päikest võtma minema, sest mine tea, äkki on praegu parimad rannailmad. Eelmine suvi ju näitas, et ega see temperatuur eriti üle 18 soojakraadi ei tahtnud kerkida ja paljukest seda päikest üldse näha oligi.

Minu volbrilaupäev möödus rahulikult. Lõkke tegemise asemel sain üle tüki aja sõpradega kokku. Kohtumispaigaks Vana Villemi Pubi. Menüü leiab Vana Villemi kodukalt, eripakkumistest ja üritustest saab lugeda nede Facebooki lehelt.

Vana Villem

Kellele sobilik? – inglise pubi fännidele; Suurbritannia kodanikele; turistidele; mõnusaks istumiseks sõpradega.

Kategooria – ♥ pubi/kõrts

Peale suurt remonti ja uut avamist ma ei olnudki sinna sattunud. Taaskohtumine oli muljetavaldav. Juba pubi fassaadist õhkub Victoria ajastu hõngu. Sisse astudes unustad hetkeks linna, kus viibid. Nii suurejooneline interjöör viib mõtted  parima sisekujundusega Londoni kõrtsidele ja väärib äramärkimist, et Vana Villem ei jää päris Inglise trahteritele mitte millegi poolest alla. Nagu üks sõber meesterahvale omase delikaatsusega mainis – päris palju pappi on pritsitud.

Põnev interjöör
Peened detailid täies hiilguses

Alumine korrus oleks kui mõne Iiri pruulikoja eeskoda ja ülemisel korrusel võid tunda end kui Šoti hertsog, kes omasuguste seas tähistab edukat faasanijahti klaasi viski ja sigariga. Muide, viimast on võimalik tõmmata teisel korrusel asuvas väga hea ventilatsiooniga suitsuruumis nii, et hiljem ei pea kaaslased nurisema kohutava konihaisu pärast.

Sisekujundus on hästi läbi mõeldud. Väga palju rõhku on pööratud erinevatele detailidele, mis on ajastu- ja kohatruud. Ehitajast sõber lausus endapoolsed kiidusõnad ka ehitustöö kvaliteedile ja see mees kergelt kellegi tööd kiitma ei kipu, amet selline.

Mõnus, et  seltskondadele on omaette olemiseks loodud väikesed sopikesed (gruppide eri suurust arvestades), kus veidi privaatsemalt istuda ja jutelda. See loob kiirelt omameheliku õhkkonna ja ei pea muretsema teise laudkonna kaakide pärast, kes purjuspäi tüli norida tahaks.

Kahjuks üsna peatselt rikkus suurepärase esmamulje kõikjal laiutav praht. Igal pool vedeles salvrätte, joogikõrsi, friikartuleid. Mul hakkas kahju sellest ehitajast, kes ülakorrusele kauni, osaliselt tekstiiliga kaetud põranda paigaldas. Põrand oli kaetud kahtlaste joogi- ja kastmeplekkidega ning friikartulid olid litsutud sadade inimeste trampimise tulemusena põrandapragudesse.

Kui mainisime ettekandjale, et vaatepilt on üsna nukker ja nõutukstegev, siis vabandas ta sellist olukorda eelnevalt einestanud soome grupiga, kes olevat käitunud põrsa kombel. Veidi kahtlane on see väide, sest vastasel korral oleks see grupp pidanud toidusõda üle terve teise korruse harrastama. Ja olen veendunud, et baarides algkoolilastest koosnevad ekskursioonigrupid ei käi. Pigem uskusime, et puudub koristaja ja ettekandjad ei vaevu ise korda pidama. Meiepoolset arvamust toetas ka fakt, et lauad ei olnud samuti kõige puhtamad, aga nende korrashoid peaks ikkagi ettekandjate töö hulka kuuluma.

Olin kindel, et tütarlaps peale piinlikku märkust läks punastades harja ja kühvlit tooma, et korralagedust veidi taltsutada, aga ei miskit. Minus lõi õige eestlase korraarmastus välja ja siit tekkis idee Rainer Nõlvakule. Teeäärseid ja metsasalusid on küllalt koristatud. Tundub, et nüüd oleks aeg talgud siseruumidesse kolida. Järgmise aasta Teeme Ära!” kampaania korras võiksid kõik hädasolevad asutused endast märku anda, küll siis abivalmis kaasmaalased tulevad ja teevad puhtaks teie kontori, lao või tootmishoone.

Meie lahkudes juhtus üks ettekandjanäitsik kogu mustade nõude laari pikast trepist alla kukutama. Ei tea, kas see segadus sai koristatud või pidid kallid kunded ka klaasikildudest tuima südamerahuga läbi trampima?

Söögist natuke siis ka.

Valik pakutavast
Valik pakutavast

Tellisime kambapeale õllekõrvaseks valiku soojadest suupistetest. Lauale sai palutud ahjuribid BBQ kastmes, täidetud jalapenod tillikastmega, küpsetatud kanatiivad tšillimajoneesiga ning kantrimehe friikartulid juustuga.

Ahjuribid olid pehmeks küpsetatud, natuke oleks võinud need kauem ahjus olla, et liha tuleks kergemini kondi küljest lahti. BBQ kaste selline tööstusliku masstoodangu maitsega ja mittemidagiütlev. Mitte hea, aga mitte ka halb. Huvitav, et ribide kõrvale oli garneeringuks ehtne viinakõrvane. Kahjuks meie laudkond tegi tekiilashotte, seega raiskuläinud sakuska.

Friikartulid olid hästi maitsestatud, aga seest veidike toored. Juust oli mõnusalt sulanud ja seda oli kartulitel ohtralt.

Kanatiivad olid küll küpsed, aga täiesti maitsetud – ei soola, karrit, küüslauku ega midagi muud. Ka tšillimajonees polnud suurem asi ja oli vähe terav, seega täiesti mõttetu roog. Võiks öelda isegi, et Tallinna halvimad kanatiivad, mis on imekspandav, sest sama keti The Dublineri pubis on Tallinna ühed parimad küpsetatud kanatiivad, mis saatuse irooniana kannavad  Vana Villemi nime.

Täidetud jalapenod tillikastmega olid väga head ja teravad, aga pigem võiks neil olla nimetus pärmi-jalapenopirukad. Ilmselgelt oli jalapeno ümber liiga palju tainast, mis andis juba korraliku õlipiruka välja. Muidu oli tainas hea maitsega, aga seda oli liiga palju. See-eest jalapenod olid mõnusad vürtsikad. Vahel mõnes kohas on täiesti mahedad jalopenod, aga ju siis Villemil on hea varustaja.

Toit – 7/10

Ühe punkti saab lisaks üpris viisaka õllevaliku eest. Ka kohalik pruul, Vana Villem Old Ale on joodav.

Atmosfäär – 8/10

Annaksin interjööri eest 12 kui saaks, aga see koht oli liiga räpane, seega punktid lähevad maha.

Teenindus – 7/10

Teeninduse koha pealt rõhutakse ilmselgelt kvantiteedile kvaliteedi asemel. Teenindajad on kiired, aga ei loo suhet kliendiga. Erisoove või märkusi ei panda tähele. Palusime õlled tuua alles koos söögiga, aga sellest hoolimata toodi need enne sööki, mistõttu nii mõnedki jõid tekiilat koos õllega segamini (head pohmakat teile), sest ei tahtnud, et õlu soojaks läheb.

Tundub, et Villem peab fassaadile ja interjöörile lisaks ka veidi teenindavat personali ja kokka kõpitsema. Siis tuleks äkki tagasi ka “Kliendid Kiidavad” tunnustus, mis Vana Villemi Pubi kodulehe andmetel neile viimati aastal 2013 kuulus.

Gastrofoodie

Küsijale suu pihta ei lööda, aga ära oota, et sulle antud vastus alati õige oleks

Olin teel Ämari lennubaasi, et täita top secret government assignment’i (hea küll, tegelikult osutasin lihtsat transporditeenust, aga spioonivärki sinna juurde mõelda on ju palju huvitavam), kui Keilast läbi sõites kere heledaks läks.

Küsimus nr 1 (esitatud pargis koera jalutavale daamile): “Kus Keilas midagi hamba alla leiaks?”

“Sõitke siit otse edasi ja esimesel ristmikul pöörake vasakule. Rongijaamas on kohvik, ” vastas abivalmis daam. Mõeldud-tehtud. Kohale jõudes silmasin eemalt nii Elroni ronge kui ka perroonil ootavaid inimesi, aga kohvikut ei kusagil. Mingi aed hoopis, eeldatavalt kohalik  laadaplats. Kuna toores porgand ei olnud esimene söögieelistus, siis otsingud jätkusid.

Lähenes noortekamp.

Küsimus nr 2: ” Kus siin lähedal midagi maitsvat süüa saab?”

“Sõida otse ja pööra järgmisele tänavale. Seal parkla vastas punases putkas on päris okei burks, ” aitas mind mu otsingul kohalik teismeline, aktiivselt käte abil teed juhatades.

Parkla leidsin üles, päris avar teine. Punase putka ka. Sildil seisis Humal, Hund? Alles kodus netti võimalikke nimekujusid toksides sai selgeks, et koha nimi hoopis Huud. Kodukat ei ole, Facebook on, kus fotodel ka menüü ära toodud. Kahjuks küll samas fondis, milles asutuse siltki. Nii et kaaspenskarid, prillid ette.

DSC_0532

Kellele sobilik? – kohalikele keilakatele; rongi ootajatele; inimestele, kellele maitseb “päris okei burks”; Keilas läbisõidul viibijatele kiireks ampsuks; teismelistele.

Kategooria – ♥ kiiroidukoht/takeaway/tänavatoit

Menüü on lühike, võin kokkuvõtvalt siia kribada. Tellida saab kolme burgerit, mille eri variantides varieerub kaste (juustumajonees, paprikamajonees, tšilli-ingveri kaste) ja mõned lisandid (peekon, seened, sibulamoos). Valikus veel karrikanaga tortilla ja friikartulid. Burgerite hinnad paar eurot odavamad kui Tallinna analoogid.

Proovimiseks võtsin Mexiburgeri. Koosnes see veiselihast, sea suitsuribist (peekonist), juustupadjast(!) ja tšilli-ingveri kastmest.

Mexiburger
Mexiburger

Küsimus nr 3: “Mis asi on juustupadi?”

Teenindaja sõnul koosneb padi kolmest erinevast juustust, mis kokku grillitakse.

Ooteajaks öeldi 10 minutit. See paneb mind alati kahtlema söögi kvaliteedis kui liiga lühike ooteaeg antakse.

Tõesti, ainult 10 minutit ka läks (ikkagi kiirtoitla) ja tundus, et burger ei olnud uunist tulnud “uunikum”, vaid eeskujulikult grilli näinud eksemplar.

Muude burgerikohtadega võrreldes on Huudi burger veidi teistsugusem. Ühe mahlase veisepihvi asemel on Huudi kokad läinud keerulisemat teed ja teinud kaks õhemat. Just seetõttu ei saa rääkida pihvi medium-astmest, sest õhukest pihvi on keeruline mediumina grillida. Seega kaotas burger tänu well done pihvidele veidi oma mahlasust.

Ka oleksin tahtnud näha tsipake rohkem kastet. Kahjuks ei kandunud tšilli-ingveri kastmest edasi mingit vürtsikust. Ingverit maitses ei eristanud ja personaalselt oleksin võinud burgeri ilmestamiseks sellele peoga jalapenot juurde visata.

Lisatud hapukurgid olid mõnusad. Peekon oli mõnus. Mõnus ei olnud känakas jääsalatit, mille varre lähedane osa hõivas enamuse burgerist. Aga kuna ma ei tellinud taimetoiduburgerit, siis see eriti mulle ei imponeerinud. Pealegi oli salati varreosa kibe ja ei jätnud meeldivat maitset suhu.

Nüüd põnev osa – juustupadi. Ootasin mõnusat mahlast kuumaks lastud juustutükki, mis keskelt vedel ja mida hammustades voolaks pehme sisu välja. Tegelikkus – röstitud juustuvahvel. Päriselt, mida hekki? Raske on siis kirjutada menüüsse juustuvahvel?

Vahvel oli see, mis burgerile maitse andis. Ma ei saanud isegi aru, kas burgeri vahel olevad paprikaviilud olid röstitud või andis “juustupadi” kõigele ühtlase röstimaitse.

Minu üllatuseks burksiga friikaid ei kaasnenud, seega tellisin need eraldi.

DSC_0534

Saabus korralik laar praekartuleid. Küpsetatud oli neid rosmariinimaitselises õlis, seega rosmariinikartulid. Kenasti kõik läbi küpsenud, aga korralike friikate saamiseks läheb natuke rohkem tarvis kui kartuleid õlis solgutada. Leotamine, kuivatamine ja mitmkordne küpsetamine – kes teab, see teab!

Serveeritud olid need juustumajoneesiga, mis ei olnud üldse paha. Võib-olla oleks saanud neid ka mõne teise kastmega, aga ma ei viitsinud enam küsima minna, aeg sundis takka.

Toit – 5/10

Atmosfäär – 1/10

Teenindus – 9/10

Teenindajaneiu oli tõesti osavõtlik ja tahtis pakkuda kliendile parimat maitseelamust ning kokkade töö oli ka kiire. Burgerid vajavad väikest edasiarendust.

Atmosfääri eest ei anna midagi, sest ma vihkan püstijalakohti. Ja ma vihkan määrivate toitude autos söömist. Huudi varikatuse kandeposti küljes oli väike lauake, kuhu sai oma söögianuma toetada, aga sinna kuluks nii mõnigi laud paari tooliga ära, Ruumi selleks tundus putka kõrval olevat.

Gastrofoodie